Luce'i päevik

24. september

See võib kõlada uskumatuna, aga ma hakkan tõesti uuesti kirjutama. Leidsin mõni hetk tagasi ühe oma vana päeviku ja lugesin seda. Naerda sai ikka kõvasti. Vaid mõned aastad tagasi olin ma olnud masenduses, kuid praegusel hetkel selle masenduse põhjuseid lugeda on küll äärmiselt koomiline. Nojah, ikkagi üks pubekas ja tema probleemid. Kuid nüüd on asjad hoopis hullemad. Kui ma oleks aastaid tagasi tundnud midagi sellist, mida ma tunnen praegu, siis oleksin ilmselt enesetapu teinud. Aga asun siis praeguste sündmuste kallale.
Kõik algas sellega, et ühel päeval jõusaalist tulles jalutas mulle üks noor naine vastu. Ta nägi välja enam-vähem sama vana nagu mina, kuid olid väga ilus. Jäin teda lihtsalt jõllitama ja tema jõllitas mind vastu. Sain teada, et tema nimi on Serenia. Ta isegi meeldis mulle natuke, kuni ta järsku oma kihvad paljastas. Sain kohe aru, et tegu on vampiiriga ja mainisin seda tallegi. Kuid ta läks nagu hullult närvi ja kargas mulle mõne hetke möödudes kallale. Tundsin oma kaelas tohutult suurt valu, kuid ei teinud ainsatki piiksu. Aga ta ei lõpetanud minu vere joomist. Arvasin juba, et suren, kuna valu järjest suurenes ning peagi hakkas ka silme ees mustaks minema. Kui ma taas ärkasin, oli tema ikka minu juures. Ma saanud aru, kuidas sain veel elus olla, kuid siis ta seletas, et oli mu vampiiriks muutnud. Seejärel tahtis ta mind oma hüpiknukuks teha, millega ma loomulikult nõus polnud. Mul polnud vähimatki kavatsust talle see tüdruk tuua, kelle pilti ta mulle näitas. Minu vaidlemine talle ilmselgelt ei meeldinud. Serenia üritas mind ikkagi endale kuuletuma panna. Ta ähvardas mind kõiksugustel erinevatel viisidel, aga sellest polnud mingit kasu. Ma ei kavatsenudki tema käske täita ning minust ei saa kunagi sellist mõrvarit nagu tema. Kuigi ma kargasin kogemata ühele inimesele kallale ja jõin isegi ta verd, suutsin jääda oma otsusele kindlaks. Ma ei tapa ühtegi inimest, kuna pean ennast endiselt üheks nende sest. Mul on täiesti suva, et vampiir olen. Selleks muudeti mind ju vastu minu tahtmist ning mul pole mingit kohustust mõrtsukvampiiride moodi elada. Igatahes hiljem tuli veel mingi tüdruk sinna ja üritas mind vist Serenia eest kaitsta, aga see oli küll väga hulljulge otsus. Serenia paiskas tüdruku vastu äärekivi ja tüdruk sai päris korralikult viga. Siiski õnnestus mul ta kaasa haarata ning Serenia eest plehku pista. Viisin tüdruku tramapunkti ka ning ta tänas mind selle eest, et ta päästsin. Mindy oli ta nimi. See tüdruk ei kartnud mind üldse ja kutsus mu isegi enda juurde koju, kus me mõnda aega juttu rääkisime. Siis aga olin ma sunnitud minema, sest ma vajasin verd. Mul polnud küll õrna aimugi, kuidas loomi püüda, aga otsustasin vähemalt proovida. Nii ma siis jätsin Mindyga hüvasti ja lubasin millalgi talle jälle külla minna. Sinna pole ma kahjuks tänaseni jõudnud, kuid ehk kunagi ikka jõuan.
Nüüd räägin kõige uskumatuma loo, mis minuga kunagi juhtunud on. Kui olin metsa jõudnud ja isegi paar jänestki kätte saanud, nägin seal taas Sereniat. Ta üritas mind jälle mõjutada end aitama, kuid keeldusin taas. Seejärel üritas ta mind uuesti tappa, aga ma tõmbasin vaia enda seest välja. Isegi tema erivõime ei mõjunud mulle. Ma lihtsalt tunnetasin tema võimet ja oskasin ilma erilise pingutuseta sellest hoiduda. Serenia lihtsalt ei pääsenud minu pähe, et mu mõistust kontrollida. Kohe mitte kuidagi ei pääsenud. Temale see loomulikult ei meeldinud. Demonstreerisin talle veel oma kiirust ja jõudu ning hüppasin ühelt puult teisele. Tema mulle järele ei jõudnudki ning muidugi oli mul nalja palju. Kuid ühel hetkel juhtus midagi ootamatut. Nimelt ta suudles mind. Idioot nagu ma olen, suudlesin teda loomulikult vastu, kuna mulle meeldis see. Tema suudlused olid kuidagi uimastavad ning ma tõesti ei suutnud enam kontrollida, mida ma teen. Ja nii juhtuski see, mis juhtuma pidi. Ma magasin temaga. Alles mõni aeg hiljem temaga koos alasti murul lebades jõudis mulle minu tegu kohale. Aga siis oli juba hilja midagi muuta...
Ja praeguseks olen välja jõudnud sinnani, et ma olen temasse armunud. Lihtsalt kohutav! Ma ei mõista siiani, kuidas see küll juhtus. Ma ju vihkasin teda. Või ikka ei vihanud? Aga see on ikkagi täielik müstika, kuidas ma temasse armuda suutsin. Miks ei armunud ma Mindysse? Tema on ju hea tüdruk. Pealegi ka väga ilus. Mulle meeldib temaga rääkida ning tunnen ennast tema seltsis ülimalt hästi. Ma tahaksin nii väga tema tunnetele vastata, kuid ma suudan teda vaid oma sõbrana võtta. Aga Serenias pole ju pealtnäha midagi erilist. Lihtsalt kenade säärte ja läbitungiva pilgu pärast ma küll kellegi temasugusega jamama ei hakkaks. Ja ilusaid naisi olen ma ennegi näinud ja mitte vähe. Mõni neist on ikka tõeline kaunitar. Iseloom on tal samuti kehv. Tahtis mind ju tappa kogu aeg ja mitte ainult mind, vaid ka inimesi. Täiesti süütuid inimesi, kes pole talle midagi halba teinud. Huumorimeelt ei paista tal samuti olevat. No mille kuradi pärast ta minu jaoks siis nii ligitõmbav on?! Igatahes ta väitis, et on minusse ka armunud. Alguses ma ei uskunud, aga kui ma teda seal keset metsa üksinda nutmas nägin, siis mõistsin, et tal võivad tõepoolest minu vastu tunded olla. Kuid ta vihkab seda, mis ta minu vastu tunneb. Mina pole samuti õnnelik, et kõikide nende ilusate naiste seast just tema otsa pidin koperdama. No ei mahu päha. Aga teha ei saa ma midagi. Olen nagu kätest ja jalgadest seotud ning täiesti abitu. Me armastame üksteist, kuid sellest on ilmselt vähe, et kokku jääda. Ega ta endast palju ei räägi, kuid mõned päevad tagasi sain teda tema tegeliku vanuse ja seda kuuldes olin äärmiselt jahmunud. Serenia on rohkem kui 1400 aastat siin ilmas elanud. Ma siin vahepeal mõtlesin, et kas midagi oleks teisiti, kui ka mina sündinuks üle 1400 aasta tagasi? Kas me oleks siis koos ja õnnelikud? Kas temast oleks ka siis samasugune mõrvar saanud? Need ja veel rohkemad küsimused painavad mind, kuid ma ei näe mitte ainsatki vastust ega lahendust. Hakkan siin vaikselt juba hulluks minema... Peaksin vist Sebastianiga ühendust võtma ja temalt nõu küsima. Äkki oskab vend mind kuidagigi aidata. Lõpetan parem praegu, sest midagi mõistlikku ma enam kirjutada ei suuda.

Lucien


Nii väga tahaks jälle see muretu poisinolk olla nagu kunagi varem...

Suva sellest kuupäevast

Ma pole päris ammu kirjutanud, sest vahepeal on kohutavalt palju asju juhtunud. Ei jõuagi päris kõigest rääkida. Ma arvan, et teen praegu vaid kokkuvõtte tähtsaimast. Jätan vahele sündmused, mida ma meenutada ei taha. Igatahes olen ma praegu Vancouveris, Kanadas. Enne sinna sattumist jõudsin vahepeal surra, taaselustuda, oma südame murda, ühe kena nõiaplikaga kohtuda, hullumise ääreni jõuda... Seda loetelu võiks jätkata nii mõnegi märksõnaga, aga mul pole hetkel selleks mingit tuju. Ma ei teagi tegelikult, kui palju aega vahepeal möödunud on. Paar päeva äkki? Kaotasin ajataju pärast seda, kui olin uuesti ellu ärganud. Aga nüüd üritan alustada päris algusest ja enam-vähem kõik siia päevikusse kirjutada, mis minuga juhtus, kui mul kirjutamiseks võimalust polnud.
Kõik algas sellega, et üks psühhopaadist vampiir nimega Lara (kes on nüüdseks surnud, mina tapsin selle mõrra) ja tema kaasosaline nõid Lorena (ka surnud) tulid mõttele mind ära koristada. Põhjuseks see, et Lara tahtis kätte maksta oma armastatu mõrvanud vampiirile, kes oli aga minu armastatu. Noh, ja Lara mõtles siis Temale (Ma ei nimeta selle naise nime, kes mu südame murdis. Seega on ta mu päevikus nüüd lihtsalt "Tema") mind tappes kätte maksta. Mind veeti ühte mahajäetud majja, kus pidin oma otsa leidma. Aga siis ilmus ka Tema kohale ja üritas mind päästa. Ma ei saa siiani aru, miks ta seda tegi, kui ta minust kunagi ei hoolinud. Igatahes ühel hetkel kaotas Lara valvsuse ning lõin talle vaia südamesse. Korraks arvasin isegi, et olen pääsenud, sest Lorenal ei paistnud olevat erilist motiivi minu kõrvaldamiseks. Kuid ma siiski eksisin. Ta oli valmis seda tegema lihtsalt lõbu pärast. Lorenal polnud aga minu tapmisega kiire. Nõiamoor lahkus majast ning jättis mind Temaga omapäi. Ja siis tuli Tema mõttele, kuidas me põgeneda saaksime. Väljusime majast läbi akende, mille enne puruks lõime. Loomulikult ei jõudnud me oma ärajooksmisega kuigi kaugele, kuna Lorena teadis täpselt, mis meil kavas oli. Nõia jaoks lisas see armetu põgenemiskatse mängu põnevust veelgi juurde. Lorena tekitas meie ümber tulerõnga, kust oli võimatu läbi pääseda. Peagi hakkas ta lausuma mingit tundmatut loitsu, mis mu enesetunnet järjest nõrgemaks muutis. Kuigi Tema palus Lorenat, et nõid mind rahule jätaks, pakkus koguni ennast minu asemele, kuid Lorena otsus oli vankumatu. Just mina pidin surema. Viimasel hetkel võtsin kaelast oma L-tähega kee, mille sain emalt juba pärast sündi. Kee oli minu jaoks väga erilise tähendusega, kuid surnuna polnud mul sellega midagi teha. Nii ma siis panin selle Temale kaela ja vaid hetke pärast muutus kõik mustaks...
"Ärkasin" uuesti juba teises dimensioonis. Teispoolsuses. Miski selles kohas ei meeldinud mulle. Tundsin ennast kohutavalt üksikuna, kuna mul ei õnnestunud isegi enda vanemaid või õde üles leida. Nii ma siis otsustasin jälgida, mis toimub elavate maailmas. Seb oli minu surmast kuuldes šokeeritud. Ta jättis pikemalt mõtlemata kogu oma varasema elu Austraalias ning tuli Dark Castle'isse, kus lasi ennast vampiiriks muuta, et minu surma eest kätte maksta. Ka kõik minu sõbrad olid löödud, kui uudist kuulsid. Ning Tema tappis kättemaksuks Lorena, paigutas mu keha ühte kirstu ja viis enda koju. Selle kirstuga oli hiljem veelgi jamamist. Nimelt läks vampiirist Seb Tema juurde, rebis tal minu kee kaelast ja kadus koos kirstuga, mille ta hiljem kodus tagahoovi mattis. Kõige tipuks avastas Seb peagi enda võime, milleks on teispoolsusega suhtlemine. Ta võttis minuga kohe ühendust, kui oli aru saanud, kuidas see võime töötas. Seb palus minult juhiseid, mida ta peaks tegema, et mind elavate hulka tagasi tuua. Alguses ei tahtnud ma talle midagi öelda, kuna olin enda saatusega isegi leppinud ja aimasin, et tagasitulek elavate maailma ei pruugi olla parim valik. Seda muidugi ühel teatud põhjusel, mida ma isegi siia ei kirjuta. Andsin siiski alla ja mainisin Sebile vampiire, kes saaksid mu tagasi tuua. Muidugi ei raisanud Seb aega. Peagi avasin oma silmad ja astusin välja kirstust, kus varem surnuna lebanud olin. Mind äratas ellu üks Fredi-nimeline vampiir, kellega varem vaid mõne korra kohtunud olin. Seb ei suutnud teda ära tänada, aga mina aimasin endiselt, et ega see saatuse vastu võitlemine midagi head ei too.
Ja nii oligi. Käisin oma sõprade juures, et rääkida neile oma peatsest lahkumisest DC linnast. Muidugi olid nad mind elusana nähes äärmiselt õnnelikud. Kuid ma ei saanud ikkagi DC-sse jääda. Teadsin ju, et mul Temaga pole ainsatki võimalust. Et vaatamata "armastusele" ei saa ma Temaga olla, sest oleme liiga erinevad, et ilma probleemideta koos eksisteerida. Läksingi talle seda ütlema, et lahkun igaveks DC-st, et jään teda kõigest hoolimata alatiseks armastama. Viimase poole juurde sellest lausest ma aga ei jõudnudki. Ta lihtsalt sähvas mulle näkku, et pole minust kunagi hoolinud ja saatis mu minema. Eks ma siis läksingi. Loomulikult olin masenduses ja kiirustasin kohe samaks päevaks lennupiletit Kanadasse ostma. Kahjuks ma siiski piletit ei saanud, kuna aeg oli hiline. Ostsin pileti järgmiseks päevaks ning läksin kõrtsi, et oma tuju natukenegi parandada. Siis ma avastasin, et suudan alkoholi juues isegi meeldivat maitset tunda ja purju jäin sellest samuti. Jõin aina rohkem ja rohkem, et unustada. Sain isegi mingilt tüübilt kanepit. Joogisena ning kanepipläru tõmmates läksin kõrtsist minema. Midagi mõtlemata jooksin Tema maja juurde ja hüppasin läbi akna tuppa. Mul polnud mingit reaalsustaju ollagi, kuid ometi ei pannud alkohol ega kanep mind unustama. Täiesti segasena hakkasin Teda käperdama ning loomulikult sai ta minu peale vihaseks. Ta ütles mulle kohutavaid sõnu ja piinas mind. Detailidesse ma ei laskuks. Ütleme siis nii, et verise, veel rohkem masendununa ja tükkideks rebitud ning ära põletatud südamega koperdasin Emory ja Diane'i poole. Kohe järgmise päeva hommikul olin DC-st läinud.
Ja nüüd olengi ma siin, Vancouveris. Sain vaevalt endale korteri muretsetud ja linna peal natuke jalutatud oma masendavaid mõtteid mõlgutades, kui üks tüdruk järsku minu ees seisis. Ta väitis mulle, et on minu hingesugulane ja samas ka nõid ning saab mind aidata. Nimeks oli tal Tanya. Muidugi ei uskunud ma tema ainsatki sõna. No kuidas ma saangi uskuda selliseid silmipimestavalt kauneid naisi pärast seda, kui... Aga läksin siiski temaga kaasa, sest nii oli ikka parem, kui päris üksinda olla. Vaatasime mingit filmi, aga ma ei suutnud filmile keskenduda. Tanya märkas muidugi minu meeleolu ja üritas mind lohutada. Loomulikult ei tulnud sellest midagi välja. Lõpuks andis Tanya mulle ühe smaragdist talismani, mis pidi mind tugevamaks muutma. Samuti ei pidanud ma seda kandes valu tundma, kuna keegi ega miski ei saa mulle haiget teha. Kuid Tanya polnud arvestanud ühe väikese ja samas äärmiselt olulise pisiasjaga. Miski ei saa mulle haiget teha, kuna ma lihtsalt EI tunne mitte midagi. Ma ei hooli millestki... Ma ei saa isegi sellest aru, miks üldse siia midagi kirjutasin, kui mind ei huvita. Tõsiselt ka. Eks ma siis lõpetan nüüd, joon natuke midagi head ja teen midagi, mida arvasin end natuke aega varem mitte tegema suutvat. Ma lõbutsen!

Lucien


Vancouver - siin ma praegu olengi.

Elu või surm?

Ma ei suuda enam. Tõesti. Ei. Suuda. Miks minu elu peab selline olema? Jah, ma tegin oma inimelus palju vigu ja kahetsen paljusid tegusid, kuid ikkagi pole ma taolist saatust väärt. Peaks mainima, et olen tagasi Dark Castle'is, kuigi see midagi ei muuda. Sel korral kirjutan lühemalt kui tavaliselt. Pole väga tuju millekski enamaks. Kõik veereb allamäge ning ma ei oska mitte midagi mõistlikku enam teha. Nii kahju, et Seb lasi mu kunagi Fredil ellu äratada. Teispoolsuses oli palju kergem. Mitte keegi ega miski ei saanud mulle seal haiget teha, aga nüüd tunnen, et olen pooleks murdumas. Asi pole selles, et mul oleks mingi emoperiood või midagi taolist. Kõik lihtsalt läheb tõesti halvasti. Kohutavalt halvasti. Ma olen kaotanud kõik, mis mulle kallis oli. Mõtlen siin praegu, et äkki peaks endale ka vaia südamesse lööma? Muidugi peaks seda kuskil kaugel tegema, et keegi mind hiljem ei leiaks. Ma tõesti ei taha enam elada. Polegi enam millegi nimel elada. Ega kellegi nimel... Elu on üks suur lõpmatu õudus minu jaoks. Miks ma pidin üldse kunagi Temaga kohtuma? Siis poleks minust arvatavasti ka vampiiri saanud ning mu süda oleks endiselt terve. Ja Tanya... temale tegin tahtmatult haiget. Olen ikka lootusetu luuser ja hädapätas. Ainult minuga võivad taolised asjad juhtuda. Nagu täna pargis... Tanya oli just lahkunud. Ta ütles, et vajab natuke aega omaette olemiseks. Ma ei hakanud teda takistama ka. Pärast Asking Alexandria live'i jäime minu jaoks valusatel teemadel rääkima ning tegin kogemata oma sõnadega Tanyale haiget. Ma tõesti ei suutnud tunda midagi sõprusest enamat, kuigi Tanya oli minusse armunud. Aga mina armastan kedagi teist. Kedagi, kes mu vaimselt sandistas. Kuid tema on surnud. Täpselt nagu Tanyagi. Ma ei hakka seda kõik siin kirjeldama, kuna see on liiga valus. Jääda korraga ilma oma hingest ja südamest... See on midagi seletamatult piinarikast. Mu süda oli küll auklik, kuid kõigest hoolimata ikkagi olemas. Nüüd pole enam sedagi. Tema surm võttis ka viimase jäänuse. Ja minu hing ehk siis Tanya, kes hoidis mind elus, kui mul kõige raskem oli. Ta polnud sellist lõppu ära teeninud. Tanya on mu hingesugulane. Mitte keegi teine ei mõista mind sellistel tasanditel, kuhu tema ulatub. Ma vajan teda. Ning Tanyat oma käte vahel suremas nähes valasin tahtmatult mõne pisara. Milleks üldse mina, kui pole teda? Kui pole kumbagi neist? Ma ju teadsin, et Temaga ei saa mul enam iial midagi olema, kuid see ega miski muu ei suuda hävitada mu tundeid. Isegi mitte surm. Samuti ei suuda ma iialgi unustada Tanyat... seda tüdrukut, kes armastas mind nii palju, et ohverdas iseennast minu pärast. Minu ainus hingesugulane. Ma tõesti ei tea, mida edasi teha. Sebastianil on üks plaan, aga ma pole päris kindel selle õnnestumises. Kuid ma ju lubasin Tanyale, et kõik saab korda. Ja kui ei peakski saama, siis suren ka mina. Varsti.

Lucien


Vägagi teemasse...

Üritada või mitte?

Ma ei teagi, kuidas üldse alustada. Alles hiljuti ju tegelikult kirjutasin, aga on ikka nii palju emotsioone, mida ma ei suuda enda sees hoida. See sunnibki mind neid üles märkima, sest kirjutamine rahustab mingil määral. Ka muusika rahustab, aga praegu pole mul mingit tahtmist isegi mitte sellega tegeleda. Jah, ma olen jätkuvalt kurb. Mõni aeg tagasi õnnestus Fredil siiki Tanya tagasi tuua. See muutis mu meeleolu küll rõõmsamaks, aga tühjus mu hinges pole ikkagi kuskile kadunud. Ega ta ei kaogi. Mu mõtted ei lase sellel juhtuda ning mõtlemist ma lõpetada ei suuda. Mu minevik kummitab mind. Mäletan kõike liigagi selgesti ja koguni üksikasjaliku täpsusega. On nii halbu kui ka häid mälestusi, aga haiget teevad mõlemad. Kui mõtlen sellele, et olin kunagi lühikest aega õnnelik ja tol hetkel tundsin, et mul on kõik olemas, siis reaalsusesse tagasi tulles ei suuda ma oma praegust olukorda enam taluda. Kui aga mõtlen kõigile neile õudustele, mis kunagi toimunud on, siis satun taas masendusse. Ma olen nagu lõksus, kust pole väljapääsu. Vihkan enda elu ja soovin, et Seb poleks tulnud mõttele mind ellu äratada. Teispoolsuses oli kõik palju rahulikum. Seal polnud piinavat valu. Ainult üks lõputu puhkus. Aga siin maailmas ma piinlen. Tanya on ainus, kes mind kuidagi veel elus hoiab. Tänu temale pole ma täielikult hulluks läinud. Kuigi ma ei mõista, miks ta seda üldse teeb. Miks peaks tema minust hoolima ja mind armastama, kui ma pole ju tegelikult mitte midagi väärt? Sellest sain juba mõni kuu tagasi aru... Aga ma ei taha jälle kõige masendavama teema juurde minna. Et siis... sellest ei räägi. Pean oma tähelepanu mujale suunama, et aju mulle neid kujutluspilte minevikust ette söötma ei hakkaks. Parem tegelen millegi kasulikumaga, mis paneb mind mõneks hetkeks jälle end hästi tundma. Mõtlen praegu, et võiks mõnest lõbusamast laulust coveri teha. Ehk tõstaks see minu tuju? Isegi ajutine meeleolu muutumine oleks minu puhul suur edusamm. Peale seda lähen nagunii jälle kuskile nurka emoma, aga võib ju ikkagi üritada. Ega mul midagi rohkemat enam kaotada pole. Või siiski on keegi... Ma kardan, et ühel päeval tüdineb Tanya mu lohutamisest ära ja läheb Kanadasse tagasi. Ta on ju ikkagi inimene ega suuda lõpmatuseni minu masetujusid kannatada. Kui kõigel on ju oma piir, siis miks mitte ka temal? Mina olen ju see, kes talle praegu haiget teeb, kuna ei suuda Tanya tunnetele samaga vastata. Kõigest sellest hoolimata mõistan teda suurepäraselt. Olen ju isegi kogenud seda tunnet, kui sulle mingit võimalust ei anta. Ma ei taha, et tema peaks tundma sama, mida mina mõnda aega tagasi. Praegu tean vaid seda, et talle tuleb võimalus anda. Isegi kui ei toimi, siis vähemalt üritasin. Ehk saan ikkagi kunagi temaga olla rohkemat kui sõbrad. Ta on ju nii hooliv, mõistev, aus ning valmis minu heaks kõike tegema. Nagu juba enne mainisin, ei taha ma, et tema peaks kunagi midagi sellist läbi elama nagu mina. Ning tema vääriks mu armastust palju rohkem kui mõni teine mu minevikust. Sellega praegu lõpetan, sest kavatsen Tanyaga tõsisemal teemal rääkida ja öelda, et olen valmis proovima...

Lucien


Ei kommenteeri.

Sama päev. Kõigest natuke aega hiljem

Ma kirjutan, sest juhtus jälle midagi. Algas kõik sellega, kui Tanyaga rääkides tüdruk ühel hetkel avastas, et ma olin täis. Loomulikult sai ta minu peale pahaseks ja hakkas näägutama, et ma pean kaineks saama ja muud taolist jama. Tol hetkel oli mul täiesti suva sellest jutust ning kavatsesin talle midagi vastu nähvata, kuid mõtlesin siiski ümber. Selle asemel lubasin tal ennast vannituppa vedada. Külm dušš oli küll ebameeldiv, aga sain vähemalt pea jälle selgeks. Peaksin tõesti vähem jooma, sest ükski pudel ei suuda minu probleeme lahendada. Igatahes läks Tanya mulle vahepeal kuivi riideid otsima, sest need riided said ju märjaks, mis mul enne seljas olid. Tal läks sellega päris kaua aega ja mul hakkas teda oodates igav. Kui tüdruk viimaks uute kuivade riietega välja ilmus, siis ütles ta, et rääkis Sebiga ja veel mõnda asja... Minul tuli jälle masehoog ning Tanya üritas mind lohutada, kuigi see tal eriti ei õnnestunud. Viimaks tegi ta ettepaneku, et võib mulle massaaži teha. Idee ju polnudki väga paha ja nii jäin temaga nõusse. Massaaž oli üle ootuste hea. See pani mind mõneks hetkeks end jälle normaalsena tundma. Tundsin küll endiselt valu, aga see ei mõjunud mulle enam nii rängalt. Pärast massaaži rääkisime veel tükk aega juttu. Mina suutsin muidugi peaaegu kõik ära rikkuda oma emojutuga. Tanya ei andnud aga alla ja üritas mulle selgeks teha, et pean oma minevikust lahti laskma. Kui ta seda nii järjekindlalt väitis, jõudsin lõpuks arusaamisele, et tasuks proovida. Võib-olla saab ikkagi võimatu kunagi võimalikuks. Seda ütlesin ka Tanyale, aga teise sõnastusega muidugi. Ja siis ma suudlesin teda... Ma ei teagi, kuidas see juhtus. Kõik käis nii kiiresti ja ootamatult. Ma nagu ei mõelnudki millegi peale. Kui jälle suudlusest rääkida, siis minu üllatuseks see isegi meeldis mulle. Kõik oli kuidagi nii... teistsugune, aga üldsegi mitte halb. Lõpuks ei tahtnud ma temast lahti lasta. Sellel hetkel oli kõik täiuslik. Ma ei mõelnud enda muredele, vaid suutsin ennast täielikult välja lülitada. Mind valdas rahutunne, millesse segunes vahepeal isegi lootus. Tema huuled olid hästi pehmed ja soojad. Peale selle veel tema kiirenenud hingamine ning südamelöögid. Mul tekkis nii inimlik tunne, kuigi olen vampiir. Aga lõpetan nüüd. Ma ei tea, mis edasi saab. Eks aeg näitab.

Lucien


On see üldse võimalik?

Ja jälle samas kohas tagasi?

Ma ei saa isegi aru, mis minuga toimub. Ühel hetkel tahan jälle normaalseks saada ning see hakkab peaaegu isegi õnnestumise suunas liikuma, kuni ma uuesti tagasi kuristikku lendan. Mul puudub jälle tahe midagi teha. Ei leia lohutust enam muusikast ega millestki muust. Kogu mu elu ongi praegu nagu üks tohutult suur segadus. Ehk hakkan koguni hulluks minema... või olengi juba hull. Ega ma täpselt ei tea ju. Tunnen taas oma hinges tühjust. Osa minust oleks justkui kadunud, olematusesse haihtunud. Mitte miski ei saa täita mu hinges valitsevat tühjust. Pole kedagi nii võimast, kes mind aidata suudaks. Isegi mitte Tanya. Ta võib ju olla nõid ja osata igasugust hookuspookust, kuid sellest pole mingit abi. Ma ei taha kaotada iseennast. Kui ta mingi loitsuga isegi mu valu kaotaks, poleks ma enam mina ise. Ma ei taha olla keegi teine ning elada illusioonis, et midagi polegi juhtunud. Raske on üle saada sellest, mis minuga kunagi juhtus. Eriti veel siis, kui arvestada seda, et kõik on veel nii värske... Tanya loodab minust liiga palju. Palju rohkemat kui talle pakkuda suudan. Võin olla ju tema hingesugulane või siis lihtsalt sõber, aga millekski enamaks ma suuteline ei ole. Ma kardan armumist ja kõike sellega seonduvat, vihkan romantikat ja kõike, mis mulle seda meenutab. Aga samas, kui Tanya mind suudles, polnud see mulle vastumeelne. Mitte et mul tema vastu mingid romantilised tunded oleks, aga ta suudleb hästi. Tüdruk on ikka tõeliselt osav selles. Kuid ma hoolin temast ega taha talle haiget teha. Seega pole ka mingit mõtet talle liigseid lootusi anda. Minu südant ei anna enam kokku lappida. Ma ei tea muidugi, mis juhtub aastate, võib-olla ka sajandite möödudes, aga praegu näib olukord täiesti lootusetu. Mina ise ka keerasin veel käki kokku. Tegin tahtmatult oma sõnadega Tanyale haiget, mille peale ta oma asju pakkima läks, aga enne äraminekut tüdruk murdus. Ta tekitas endale paberinoaga sügava haava. Detailid jätan parema meelega välja, kuid ütleme nii, et ilma minu abita poleks ta ellu jäänud, kuna oli verest tühjaks jooksmas. Ma imestan, et üldse ennast valitsesin, kui tema vere lõhna tundsin. Igatahes ei jäänud mul üle midagi muud... kui Tanyale oma verd joota. Ja nii sai temastki vampiir, kuigi vastu tüdruku tahtmist. Ma tõesti poleks seda teinud, kui olnuks mingi muu võimalus. Olin liiga meeleheitel, et lasta tal uuesti surra. Ma loodan kogu hingest, et ta ei hakka mind mu teo pärast vihkama. Vastasel juhul olen omadega veel rohkem p-s.

Lucien


Valgus, valgus... kus on valgus?!

13. september - aastake hiljem

Ma pole päris ammu enam ridagi siia kirjutanud. Mõtlesin nüüd selle vea parandada. Aastake on märkamatult mööda läinud ja nii mõndagi aja jooksul juhtunud. Näiteks mõned kuud tagasi läks mu esimene album müüki ning ma ei teagi, kuid palju seda praeguseks müüdud on. Numbrid muutuvad päris lühikese ajaga. Viimati oli kõigest Ameerikas juba ligi 3 miljonit plaati müüdud. Võimatu ju. Ma poleks kunagi uskunud, et nii suure edu võin saavutada. Kohe varsti tuleb üks suurem kontsert ka, kus on isegi piletid juba välja müüdud :O Igatahes saan ennast jälle välja elada ning see mulle meeldib. Vähemalt nii suudan oma mõtteid kurbadest mälestustest eemal hoida, sest kui aus olla, siis pole ma tegelikult ikka veel sellest üle saanud. Ega ilmselt ei saagi. Õnneks keegi seda ei tea, kuna näiliselt ei paista mul midagi viga olevat. Olen õppinud enda tegelikke emotsioone alla suruma ning igal vajalikul hetkel head nägu tegema. Kõigest hoolimata vajan ma aseainet, mis mõtted mujale suunab. Siiani on kõik hästi toiminud. Laval olles unustan kõik mured ja ego tõuseb lakke. Lava ongi ainus koht, kus ma tunnen, et mind austatakse, et olen kellelegi vajalik... Kuigi ka see ei kustuta mu hinges valitsevat tühjust. Mis kasu on sellest, kui miljonid inimesed sind jumaldavad, aga see üks ja ainus sureb sind jälestades?! Oih, pean uue teema võtma. Ma ei taha jälle vana maseteksti ajama hakata. Seega siis uus lõik.

Ei teagi kohe, kust jätkama peaks. Ah, olgu, ma räägin Tanyast natuke. Tüdruk on endiselt minusse armunud, kuigi tal on juba peaaegu aasta olnud suhe selle lollaka naistemehega, keda kutsutakse Riciks. Ega mind nende suhe muidu ei häiriks, kui ma teaks, et Ric on korralik mees. Aga ta pole. Ning Tanya ei paista sellest aru saavat. Ilmselt tahab mulle kuidagi kätte maksta, kuna mina ei vastanud tüdruku tunnetele. Siiski on see Tanya valik ning ta ise teab, mida oma eluga teeb. Ma küll hoolin temast, kuid ei saa tüdruku eest otsuseid teha. Loodan ikkagi, et kunagi saab ta õnnelikuks. Et ta leiab selle õige... Minuga ei juhtu muidugi midagi sellist, aga vähemalt Tanya võiks oma õnne leida. Mulle sobivad üheöösuhted ka, kui mul parajasti meelelahutust vaja on. Kuid ma ei tee seda kunagi ühegi tüdrukuga, kellel on minu vastu tõelised tunded. Erinevalt paljudest teistest ei meeldi mulle kõigile haiget teha. Kuigi Tanya minu pärast kannatab, ei saa ma midagi teha, et see läbi saaks. Kõik on tema enda kätes... Aga nüüd ma lõpetan. Mul tuli just üks hea idee uue laulu jaoks. Eks millalgi üritan jälle kirjutada ning seda juba vähem kui aasta pärast.

Lucien


Albumi pilt eestvaates siis.

15. juuli (3 aastat hiljem)

Möödunud on päris pikk aeg, kui seda inimeste järgi arvestada. Vampiirile on 3 aastat pigem nagu 3 kuud või isegi 3 nädalat. Ma ei suudagi otsustada, kumb see minu jaoks on, kuigi minus on säilinud rohkem inimlikkust kui enamikes vampiirides (ma suudan magada ja inimeste toitu süüa). Küsimus oleks, et kuidas mul siis läinud on? Täpne vastus tegelikult puudub. Noh, lauljakarjääriga on kõik tiptop. Ma olen kokku välja andnud 4 albumit (koos selle esimesega aegadest, mil ma veel aktiivselt päevikusse kirjutamisega tegelesin). Kõige edukamad lood on siiani Never Be What You Want esimeselt albumilt, Beautiful Mistake teiselt, Love Is Just A Game kolmandalt ja Dreamland kõige uuemalt. Jah, vähemalt midagigi, mille üle uhkust tunda, kuigi kaua ma enam niimoodi esinemas käia ega üldse avalikkuse huviorbiidis olla ei saa. Küll nad mõistatama hakkavad, miks ma üldse ei vanane. Aga enne, kui selleni üldse jõuatakse, pean ilmselt mingi "õnnetuse" korraldama, mille tagajärel Lucien Northrop "surma saab". Ja siis tuleb uue nime, uue välimuse ja elupaigaga otsast peale alustada.

Nonii, see oli siis väääga lühike kokkuvõte, aga eks ma hiljem võin täiendada, kui mul tekib tahtmine veel kirjutada. Järgmiseks teemaks võtame siis armuelu. Lootusetuse tipp endiselt, kui seda kuidagi kommenteerida annab. 3 aastat tagasi oleks Tanya ennast minu pärast peaaegu ära tapnud, kuna ma ei suutnud tema tunnetele samaga vastata. Õnneks ta seda siiski ei teinud ning võin rõõmuga teatada, et ta on minust nüüdseks üle saanud ja elab juba ühe teise kutiga koos, Mitchiga. Tore poiss tundub olevat, kuigi ma temast palju ei tea. Mina aga kohtasin samuti kedagi, üht inimtüdrukut. Marian on tema nimi. Algas kõik väga omapärasel moel. Ta nimelt vihkas mind (milline naine üldse ei vihkaks, kui fänne ja sõpru mitte arvestada??). Mingil imelikult põhjusel aga õnnestus tal minusse armuda. Minagi hakkasin temast väga hoolima. Ja nüüd olemegi koos juba mitu aastat. Meil on ka imearmas tütar Lucienne, kes näeb välja nagu tavaline 12-aastane tüdruk, kuigi tegelikult on ta noorem. Poolvampiirid lihtsalt kasvavad kiiresti. Tegelikult pidin ma nagu armuelust rääkima, aga välja tuli hoopis muu. Ütleme siis lühidalt nii, et mul on küll perekond ja puha, aga armunud ma Mariani ei ole. Ma ei saa sinna midagi parata. Tõesti hoolin temast ja teen kõik, et ta õnnelik oleks, aga vot seda ma ei suuda. Mingi nähtamatu vari käib mul ikkagi kogu aeg kaasas, mis ei lase mul enam armuda. Kurb küll, aga see on tõsi...


Ei, see ei jää veel viimaseks "üllatuseks". Nimelt läksime Lucienne'i ja Marianiga välja, et perega päev lõbustuspargis veeta. Teel sinna aga ründasid meid paar vampiiri, kellest üks minu paariks sekundiks täiesti teovõimetuks muutis. Ma ei suutnud ennast liigutada ega sõnagi lausuda. Selle aja jooksul jõudis teine röövida Lucienne'i ning kolmas Mariani hammustada. Ja nüüdseks on Marianist samuti vampiir saanud... Ta pole seda kunagi tahtnud, aga meie ründajad ei küsinud tema arvamust. Marianil on selle lühikese aja jooksul väga raske olnud. Ta ei suuda veel kuidagi enda eluga kohaneda. Ma üritan talle toeks olla, aga pole siiani märkimisväärset edu selles selles saavutanud. Lisaks sellele piinati ka Lucienne'i, aga õnneks Marian suutis ta päästa (oma võime abil ilmselt). Praeguseks oleme küll kenasti kodus, aga see ei tähenda, et oht möödas oleks. Noori äsjasündinud vampiire on terve linn täis. Kuni neid pole suudetud hävitada, on oht ikka veel alles. Igatahes luban ma anda endast parima, et Marian õigele teele juhatada. Temast ei tohi saada metsikut tapamasinat. Kui ma sellele eesmärgile lähemale olen jõudnud, vaatan, mis edasi teha annab.

Lucien


Oleks palju kergem, kui iga kord magama jäädes ei peaks kartma õudusunenägusid.