Charlie päevik

Pealkiri: Charlie päevik Nelj Mai 26, 2011 11:45 pm

17.mai, 2011

Tere, kallis päevik. Ma ei tea küll, kuidas sind tänada selle eest, et sa mul kogu aeg olemas oled olnud. Anna siiski andeks, et ma su nüüd pikemaks ajaks nurka tolmu koguma olen jätnud, kuid mul on olnud tõesti rasked ajad. Ma pole muud teinud kui nutnud. Mulle on isegi öeldud, et peaksin psühholoogi juurde pöörduma, kuid ma ei näe sellel mingit vajadust. Paar nädalat tagasi käisime Marissa ja Jessiga Andile kleiti valimas ning läksime pärast Andi kihlatu Mici poole. Micil olid sõbrad külas ning Marissa ja Jess kasutasid kohe võimalust ja läksid poistega juttu ajama. Mina eriti nende poiste vastu huvi ei tundnud, kuid mu hinges kripeldas endiselt see, kuidas ma oma vanemaid surnute ja veristena aias lebamas nägin. Mind haaras valu ning ma pidin klaverit mängima, et see unustada. Jah, ma valan oma tunded muusikasse. Muusika on mu kirg ning ma olen alati unistanud pianistiks saada. Meloodia, mida ma mängisin, tõi mulle pisarad silma ning ma ei suutnud nuttu enam tagasi hoida ja löristasin sealsamas nutta nagu väike titt. Kuulsin, kuidas teised mingist Harveyst rääkisid, kuid ei pööranud sellele suuremat tähelepanu. Varsti tuligi keegi tuppa.
,,Miks sa nutad?" küsis äkki rahulik ja vaikne hääl mu kõrval. Tõstsin pilgu. Seda ei saagi salata, et poiss oli uskumatult ilus, kuid ma tundsin kohe temaga mingit tõmmet. Ma ei oska seda kirjeldada, mingi side ehk või midagi taolist. Igatahes ei kavatsenud ma talle seda rääkida, kuid miski nagu sundis mind selleks. Harvey paistis mind mõistvat ning mul tekkis kohe tema vastu usaldus. Miski ütles mulle, et ka tema kannatab millegi pärast. Me küll vaikisime pikka aega, kuid äkki kallistas ta mind ning see aitas mul hetkeks valusa reaalsuse eest põgeneda. Hetkeks tundus kõik korras olevat, kuni mul kohutavalt külm hakkas. Harvey nahk oli kummaliselt külm, kuid ma ei osanud selle põhjal midagi järeldada. Jäin lõpuks tema embuses magama, kuid jälle tulid need pildikesed mu silmade ette, see oli luupainaja. Mind äratas Harvey vaikne hääl, kui ta mu nime ütles. Rahunesin pisut. Äkki tekkis meil mingi hetk, kus me lihtsalt jäime üksteist vaatama. Ta oli ilusam kui kunagi varem ja ma tundsin, kuidas mu süda kiiremini lööma hakkas. Ma ei tea, kuidas see juhtus, kuid äkki langes mu pilk poisi huultele ning sügaval sisimas lootsin ma, et ta suudleb mind. Alguses ta pisut kõhkles, kuid see juhtus siiski. See oli kui leevendus mu valule, suutsin selle hetkeks unustada. Mõistsin, et vajan Harveyt.
Ja nüüd, kaks nädalat hiljem, Andi pulmapäeval on juba nii palju juhtunud ning ma maadlen praegu tõsise probleemiga. Ma olen vampiir, kes ei suuda end absoluutselt kontrollida. Ma ründasin oma sõbrannat Marissat ning kahetsen seda täiega. Ma olen hale, kuid õnneks pole ma üksi. Harvey aitab mind ning ma ei tohi talle pettumust valmistada, tema mu selliseks ju muutis. Ja pealegi...ma vist armastan teda...ma ei tea, aga ta teab, et ma olen temasse armunud. Ma ei tahtnud tegelikult vampiiriks saada, kuid mul polnud muud valikut. Tuleb nii välja, et mu vanemad tappis vampiir ning ta ilmus välja, et mind tappa. Tal peaaegu õnnestuski see enne, kui teised temaga võitlema läksid ja Logan ta lõpuks lihtsalt põlema pani. Ta jõudis mind hammustada ning siis võitluse käigus paiskusin ma vastu puud nii, et ma väga hullu peahaava ja veel mingi tuhat jama ilmselt sain, sest terve mu keha lihtsalt valutas kohutavalt, kui ma murul vaikselt hinge vaakusin. Soovisin, et surm saabuks juba rutem ning lõpetaks mu piinad, kuid samas ma ei tahtnud, et Harvey selle valuga elama peaks, kui mu kaotab. Ma tundsingi, kuidas surm järjest lähemale tuleb ning rääkisin talle lõpuks oma tunnetest, poisi silmades oli valu. Ta teadis seda, et ma ei taha vampiiriks saada ning et mul on hirm, kuid ma ei suutnud selle mõttega leppida, et ta selle valuga elama peab, kuid mul polnud valikut ning ma jõin Harvey verd. Samas, sellel oli siiski üks hea asi ka, ma ei näe enam pildikesi oma vanemate surmast ning seega ei tunne ma ka enam seda valu, ma arvan, et see on Harvey pärast nii, ta on alati minuga, kui mul raske on. Paistabki, et kõik saab veel siiski korda ning ka mina saan kunagi õnnelikuks. Ma loodan, et see nii ka on, kuid ma tunnen, et Harvey teebki mind õnnelikuks ning ma tahaks temaga veeta terve igaviku. Loodan, et mu unistused kord ka täituvad.

-Charlie

Pealkiri: Re: Charlie päevik Teis Mai 31, 2011 2:26 am

18.mai

Öeldakse, et iga uus asi võib olla millegi hea algus. Ilmselt pean ma selle väitega nõustuma, sest möödunud öö muutis nii mõndagi. Kui kõik olid magama läinud ja me Harveyga kahekesi jäime, oli see kõige armsam hetk üldse. Äkki polegi vampiir nii hull olla, kuigi mul sellega raske leppida on ja ma end kontrollida ei suuda? No igatahes me rääkisime terve öö juttu ja suudlesime...päris pikalt. Mmm...see oli nii hea, ma suutsin sel hetkel unustada kõik halva, mis minuga juhtunud on. Aga kõige parem asi on see, et mina ja Harvey...me oleme nüüd ametlikult paar. Ma olen nii
õnnelik temaga, ta on lihtsalt parim. Aga samas, Andi ja Mic saavad lapse '' Ma ei teadnudki, et vampiirid ka rasedaks saavad jääda, kuid mul on siiski raske tema lõhna taluda. Ma nii loodan, et Harvey ja mina jääme siiski igaveseks kokku. Tema on ainus, kes mu õnnelikuks suudab teha.

Aaa, ja vaadake, mis ma veel leidsin Pilt minust, kui ma kunagi 16-aastaselt juuksed niisama mustaks värvisin jaja, loomulik ikka punane muidu, aga onju see pole üldse minu moodi?

Charlie päevik Charlie9

-Charlie

Pealkiri: Re: Charlie päevik Esm Juun 06, 2011 4:53 am

19.mai

Õnnelik, õnnelik, õnnelik...
Eilse hommiku algus oli mulle väga raske, sest nüüd kus Andi rase on, lõhnab ta liiga hästi ning ma oleks teda rünnanud, kui ta minu tuppa oleks tulnud. Õnneks ta ei tulnud, kuid ma oleksin sinna ise kiiruga läinud, kui Harvey poleks mul käest haaranud ja mind ukse juurest ära tirinud. Ma ei oleks seda endale andestanud, kui ma teda rünnanud oleks...oleksin ju võinud ka sündimata lapsele viga teha. Siis tegi Harvey ettepaneku metsa jahile minna. See oli mulle esimene kord. Ma jooksin kohe kiiruga sügavale metsa, kuni üks õnnetu inimene jälle mu teele jäi ning ma kontrolli kaotasin. Õnneks jäi ta ellu, sest Harvey jõudis mulle järele ja tiris mu eemale sellest inimesest. Siis jooksime koos sügavamale metsa, kus olid hirved ja põdrad ja igasugused muud nunnud loomad. Nad haisesid ja see oli rõve, ma ei mõistnud, kuidas Harvey neist toituda saab. Ta kargas ühele põdrale lihtsalt kallale ning jõi ta hetkega verest tühjaks, siis oli minu kord proovida. Otsustasin valida hirve, kuna selle lõhn oli natuke parem kui põdral, ent ma siiski ei mõistnud, kuidas talle kallale minna...äkki jookseb eest ära või midagi. Siis aga taipasin, et pean juhinduma instinktidest ning nii ma tegingi. Veri polnudki nii paha ja ma jõin endal kõhu korralikult täis, Harvey veel kiitis mind selle eest. Hiljem oli meil niisama lõbus, sest me ei viitsinud veel tagasi minna, tahtsime kahekesi olla. Ma sööstsin täie kiirusega Harvey eest ära, see oli võimas, jooksmine ei tundunudki jooksmise, vaid pigem lendamisena, see oli lõbus. Siis sööstis Harvey mulle järele ning mul hakkas veelgi lõbusam, ma naersin üle pika aja ning naersin südamest. Harvey teeb mind nii õnnelikuks. Ma jooksin veel edasi, kuid Harvey paistis maha jäävat. Ometigi ma teadsin, et ta peaks olema kiirem ja võimsam kui mis tahes teine vampiir ja seega oleks ta pidanud mu kätte saama. Tögasin teda veidi ning ta sööstiski mulle täie kiirusega järele, kuni mu pikali jooksis. See oli nii naljakas, kuid samas jäi ta mulle nii armsalt otsa vaatama. Ta oli mu peal ning ma vaatasin talle sügavalt silma, pidin tema silmadesse uppuma, need olid nii ilusad. Ta suudles mind ning ma unustasin ümbritseva täielikult kuni hakkasin eneselegi märkamatult end lahti riietama. Ma olin valmis talle anduma ning seda ma ka tegin. Harvey oli minuga nii õrn ning see hetk oli nii ilus. Ma olen nii õnnelik. Harvey on mu elu, temaga ma tahangi igaveseks kokku jääda.

-Charlie

Charlie päevik Charlie8

Pealkiri: Re: Charlie päevik Püh Juun 19, 2011 7:37 am

Endiselt 19.mai

Tere, kallis päevik. Aitäh, et mul olemas oled ja ma sulle oma muresid saan rääkida. Ma kardan enda ja Harvey suhte pärast, sest tema endine tüdruk ilmus välja. Jah, seesama, keda surnuks peeti. Ma arvasin juba, et saan õnnelikuks, kuid kui Harvey selle tüdruku juurde tagasi läheb? Ma peaksin siis jälle piinlema, sest mul on sellest juba praegu valus mõelda. Ma juba tunnen, kuidas pisarad mööda mu põski alla voolavad. Miks pidi see juhtuma? Mida teha? Kas kaduda mõneks ajaks...või surra? Surm oleks lihtne, mul ei oleks enam kunagi valus...ma ei peaks enam kunagi kannatama. Veel lihtsamaks teeb selle veel see, et ma siin nõgesepõllu ääres istun ja kui ma läheks praegu nõgestesse, sureks ma üsna kiiresti, sest need pidid vampiiridele surmavalt mürgisd olema. Kuid ilmselt oleks surm minust väga isekas ning samas ka Harvey suhtes tänamatu...ta päästis mu, kui Lauri mu tapnud oleks. Oeh, ma tõesti ei tea enam, mida teha, kuid ma loodan, et kõik saab siiski korda. Praeguseks lõpetan.

-Charlie

Pealkiri: Re: Charlie päevik Teis Juun 21, 2011 10:17 pm

20.mai

Ma ei tea miks, aga ma tunnen jälle vajadust kirjutada. Niisiis eilne jama lõppes ikkagi hästi ning Harvey lubas mulle, et ta ei jäta mind kunagi. Ka Liana ütles mulle, et ta ei kavatse mind ja Harveyt lahku ajada. Ma tean, et Harvey siiski armastab mind ning mina armastan teda ka. No igatahes me tulime tagasi Andi ja Mici juurde pärast ning mängisime kõik tõde ja tegu. See oli vahva. See, kui Mic Andi kõhule musi andis, pani ka mind lastele mõtlema. Muidugi tahan ma Harveyga last saada, see oleks ju nii armas kui Harvey minu kõhtu paitaks ja musitaks ja siis hiljem kolmekesi lapsega mängida saame. Ma olen sellest alati unistanud. Täna hommikul oli Harvey kuskil ära ning ma igatsesin teda meeletult. Siis tuli ta tagasi ning ma ei suutnud uskuda, mida ta tegi. Ta laskus ühele põlvele, võttis välja sõrmuse ning palus mu endale naiseks. Ma olin õnnest sõnatu. Me abiellumegi. Ma olen nii õnnelik. Nüüd hakkangi vaikselt endale pulmakleiti vaatama...need pulmad tulevad kindlasti väga ilusad. Muidugi...mina olin ju see, kes Andi ja Mici pulmas kimbu ka kinni püüdis. Ma juba ootan seda nii väga, kui Harvey mind altari ees ootab ning mina ilusas valges kleidis tema poole sammun. Nii, nüüd saigi kirjutatud nii palju kui seest tuleb...lõpetan.

-Charlie

Charlie päevik Charlie6

Pealkiri: Re: Charlie päevik Reede Juun 24, 2011 9:24 am

1.juuni

Täna siis oli mu elu kõige ilusam päev. Ma olen nüüd ametlikult proua Charlotte Dennell, Harvey naine. Hommik muutus üsna närviliseks, sest juuksur hilines natuke ja siis läks aega lihtsalt raisku, kuid õnneks aitasid mu toredad sõbrad mulle kleidi selga ning Jess tegi ise mulle meigi. Lõpuks tuli juuksur ka kohale ning tegi mulle nunnu soengu. See oli pealt kinni, kuid alumised juuksed jäid lahti, täpselt nagu ma tahtsin, sest ma ei raatsinud oma pikki juukseid üles panna. Varsti hakkasime minema, kuid mul olid närvid juba väga lähedal ning ma tahtsin, et Mic aina kiiremini ja kiiremini sõidaks, et ma jõuaks ruttu kirikusse oma Harvey juurde. Lõpuks jõudsingi. Ma oleks nii tahtnud seal oma vanemaid näha ja et mu isa oleks saanud mu altari ette viia, kuid ilmselt vaatavad nad taevast mu üle ja näevad, kui õnnelik ma olen. Mic oli mulle seega isa eest ja viis mu altari ette, Andi kandis sõrmuseid. See pulm oli täpselt selline, nagu ma unistasin, imeilus. Ka Liana oli Hunteri kaaslasena pulma tulnud ning õnnitles meid, kuid ta hoidis siiski rohkem omaette. Minu kimbu püüdis Jess kinni...ei tea, kas sealt on ka varsti pulma oodata. Ja kas Mason kavatseb Jessi ka vampiiriks muuta? Igatahes avastasin ma, et mu silmavärv oli enamvähem sama, mis enne, kuid palju ilusam ja säravam...see meeldis mulle. Kas Jess üldse tahab seda? Mina igatahes olen suutnud leppida oma uue olemusega, sest Harvey on mu kõrval olnud, ma armastan teda nii väga. Pulmapidu kestis ka hilisõhtuni ning siis kandis Harvey mu ilusasse, küünalde ja roosidega kaunistatud tuppa. Pulmaöö oli ilus, kuid üsna varsti ma minestasin. Jah, ma saan nüüd Harveyga lapse. Ma olen alati tahtnud temaga last saada. Ma olen niii õnnelik praegu. Praeguseks lõpetan, kuid kindlasti kirjutan veel.

-Charlie.

Charlie päevik Kleit

Selline oli siis mu kleit

Pealkiri: Re: Charlie päevik Reede Juul 22, 2011 7:54 am

19.juuli.

Uskumatu, et vahepeal nii palju aega on möödunud. Viimase sissekande tegin ju alles meie pulmapäeval ja samal ööl jäin ma rasedaks. Nüüd ma polegi midagi muud teinud, kui kodus olnud, söönud ja puhanud ning Harvey on loomulikult kogu aeg minu juures olnud. Mu kõht kasvab nii kiiresti. Ma peaksin vist Harveyle ütlema, et me peaks vaikselt nimedele mõtlema. Mulle meeldiks, kui tüdruk oleks Charlene või Harriet ja poiss siis Charles või Harry, et nimed meie nimedega võimalikult palju sarnaneks. Aga nüüd räägiksin ma tänasest. Täna magasin ma jälle pool päeva, kuni mulle meenus, et Andit pole ammu näinud ja nii me läksimegi siis tema juurde. Olime seal ka natuke aega Harveyga omaette, sest Andi ja Mic olid kahekesi, kuid hiljem liitusime me nendega. Äkki aga haaras Andi oma kõhust kinni ning karjus mõnda aega valudes, kuni Mic tema kõhu lihtsalt lahti rebis ja Andi silmad sulges. See vaatepilt oli õudne ja nüüd kardan ma natuke isegi sünnitust, sest tean, et Harvey teeb minuga samamoodi. Ma ei tea, kuidas ma küll selle valuga veel toime tuleks...ja mõte sellest, et minu kõht niimoodi lahti rebitakse, lapsed välja võetakse ning igal pool on veri. See on nii julm. Oeh, ma ei taha sellest mõelda, kuid samas ma nii tahan, et pisike juba sünniks. Harvey tahtis mind sealt küll alguses ära viia, aga ma tahtsin Andi vastsündinud kaksikuid näha, kuni Mic Andile verd andis, et ta kiiremini ärkaks. Üks neist oli poiss, kes oli ilmselt Andisse, tal olid imearmsad pruunid silmad ja pruunid lokkis juuksed, täpsellt nagu ta emal ning tema nimeks sai Andy Michael Outlaw. Teine oli tüdruk ja tema oli rohkem Mici moodi, kuid ka väga armas. Tal olid mustad juuksed ja taevasinised silmad, nagu väike inglike. Tema nimeks sai Michaela Adrianna Outlaw. Need lapsed hoiavad mu mõtteid julmast sünnitusest eemal, kuid ma tean, et mind ootab kuu aja pärast sama asi. Igatahes praegu lõpetan.

-Charlie

Charlie päevik Pregnantbelly

Selline on mu kõht praegu

Charlie päevik Reborn-marek-by-eva-wakolbinger-21306170

Andy Michael Outlaw

Charlie päevik Dsc_4411

Michaela Adrianna Outlaw

Pealkiri: Re: Charlie päevik Nelj Sept 15, 2011 3:09 am

9.september

Need paar kuud on vägagi kiirelt möödunud ning mul oleks jälle natuke, millest kirjutada. Täna oli siis tavaline päev nagu ikka ja me olime Harveyga kodus. Kuna mu kõht oli hiiglaslik ja ma ei jaksa eriti kaua sellega kahel jalal seista, siis otsustasin natuke puhata ja nii ma siis pikutasingi mõnda aega voodil. Siis tuli Harvey ka minu juurde. Ta on nii hea ja armas, parim abikaasa. Terve mu raseduse aja on ta mind poputanud(mitte, et ta seda muidu ei teeks, aga ikkagi). Ta on üldse alati nii õrn ja armas ning armastab mind väga. Aga see selleks. Ma tahtsin end püsti ajada, et Harveyle lähemale minna, kuid siis lõi mu kõhtu terav valu. See oli midagi, nagu oleks mulle korraga mitu mõõka kõhtu torgatud. Kui ma veel teadvusel olin ja seda valu taluda ei suutnud, hakkasin ma lihtsalt nutma, kuid Harvey oli kogu aeg minu juures. Ma teadsin, et kartsin sünnitust, kuid valu ei lasknud mul oma hirmule mõeldagi ja lõpuks läks kõik äkki mustaks ka. Ma tean siiski, mida Harvey sel ajal tegi ning mäletan, et jõin vahepeal Harvey verd ja siis tükk aega hiljem ärkasin lõpuks oma voodis. Niisiis me Harveyga saime poja, kelle nimeks sai Harry Charles Dennell. Ta on nii armas, oma isa näojoontega ja minu roheliste silmadega, kuigi Harry silmad on mõned toonid rohelisemad ja seega smaragdrohelised. Ta on nii ilus, minu ja Harvey laps. Armastan neid mõlemaid. Praegu aga lõpetangi, sest mul on kerge verejanu ja Harry vajab ka toitmist.

-Charlie

Charlie päevik Titt2

Meie vastsündinud poeg <3

Pealkiri: Re: Charlie päevik Nelj Okt 27, 2011 11:24 pm

23.september

Tere päevik,
mul on tõesti kahju, et ma nii ammu pole kirjutanud, aga mul on olnud ka palju tegemist. Laps ja Harvey on enamiku ajast kogu aeg minu tähelepanu keskpunktis ja seega olen kirjutamise vist väikest viisi unarusse jätnud. Aga ma tahaksin siiski tänasest hommikupoolikust rääkida. Nimelt oli Harvey läinud jahile ja mina jäin üksi Harryga koju. Ta ärkas juba päris vara hommikul üles ja ma andsin talle kohe süüa ka. Vahepeal on ta õppinud ka potil käima ja seega ei pea enam mähkmeid vahetama. Jah, ta on päris kõvasti kasvanud ja näeb välja nagu 3-aastane väikelaps, aga ta on väga väga tark. Niisiis kui Harry oli juba söönud ja puhtad riided selga saanud, tahtis ta minuga vaiba peal mängida. See on ikka täiesti imeline tunne olla nii targa ja vahva lapse ema. Mulle tõesti meeldib lapsevanem olla. Igatahes kui olime juba tükk aega mänginud ja keskpäev peaaegu käes oli, kuulsin ma teda esimest korda teda rääkimas. Ta ei öelnud mitte ühte sõna, vaid terve lause ning see üllatas mind kõige rohkem. Tema esimesed sõnad või siis esimene lause oligi see, et ta küsis, kus issi on. Ma olin nii üllatunud, kuid samas õnnelik, et ta lõpuks rääkima hakkas. Mul tulid isegi pisarad silma Harryt esimest korda rääkimas kuuldes. Järgmine asi, mis ma tegin, oligi see, et ma võtsin Harry sülle ja tulingi siia, et see päevikusse kirja panna. Varsti hakkame Harryt ka kõndima õpetada ning ma ei jõuagi seda oodata, millal tibu oma esimesed sammud teeb. Ta on lihtsalt kõige targem ja armsam laps üldse. Praegu aga lõpetan, sest mul on tunne, et ka Harvey on juba tagasi ning ma pean talle ka uudist rääkima.

-Charlie

Charlie päevik Harry

Tibu käis vannis