Emory päevik

Pealkiri: Emory päevik Nelj Okt 27, 2011 3:36 am

Eilse päeva jooksul juhtus nii palju asju, et ma ei suuda seda lihtsalt kirja panemata jätta. Ma pole muidu suurem asi päevikupidaja, aga eks näis, mis tulevik toob. Äkki hakkangi siia kirjutama. Igatahes jääb eilne päev mulle kogu eluks meelde. Hommik ja lõuna olid suhteliselt igavad. Ma istusin kodus ja ei teinud eriti midagi. Aga äkki helistas mulle Lucien ja ütles, et mingi tüdruk tahtvat vampiirikütiks õppida. Kuna mul oli kohutavalt igav, siis võtsingi pakkumise kohe vastu. Lucien ütles mulle koha, kuhu pidin sõitma, kuna ta ei saanud ise tüdrukut minu juurde tuua. Asi on nimelt selles, et Lucien muudeti kõigest natuke aega tagasi vampiiriks ning tema elu on nüüd täiesti teistsugune. Kuid oma noorusest hoolimata suudab ta ennast nii palju kontrollida, et mitte hakata inimesi maha murdma. Tema on üks väheseid vampiire, kelle vastu ma viha ei pea. Aga need teised, kes inimesi tapavad... Nemad peavad surema ning ma teen selleks kõik, et nad peatada. Vampiirikütiks hakkasin ma juba 4 aastat tagasi, kohe pärast Scarleti surma. Sellel ajal oli Scarlet mulle kõige tähtsam ning ma armastasin teda meeletult, kuid üks vampiir otsustas ta ära tappa... Kõigest mõni kuu pärast tema surma tapsin ma tolle vampiiri ja niimoodi neid ära koristades on mu elu läinud kuni tänaseni. Scarletist olen küll ammu üle saanud ning tema on lihtsalt mälestus minu minevikust, kuid vampiire vihkan ma endiselt. Neid on siia ka ohtlikult palju tekkinud. Seega kulub mulle igasugune abi ära ning võtan uusi vampiirikütte rõõmuga enda juurde. Ja üks neist on Diane. Isegi tema nime kirjutades käib minu seest kerge värin läbi. Kuna Lucien oli tema välimust kirjeldanud, tundsin tüdruku kohe ära. Ta oli suhteliselt lühike, punakat tooni juuste ja pruunide silmadega ning nägi välja umbes 15-aastane. Kui ta mulle aga silma vaatas, siis ma sulasin. Tegelikult oleks ma pidanud mõtlema, et ta on liiga noor, kuid sel hetkel mõtlesin ma kõigest muust peale tema vanuse. Ma ei peagi vanust mingiks takistuseks. Aga see tüdruk naeratas mulle ning vahtis mind kogu see aeg, kui me autoga minu kodu poole sõitsime. Tundsin ennast terve tee kuidagi imelikult ja... närvilisena. Ma tahtsin temaga rääkida, aga sõnu lihtsalt ei tulnud. Sain temaga alles siis jutule, kui talle harjutusi ette näitama hakkasin. Ta kuulas mind tähelepanelikult ning esimese korra kohta oli isegi väga tubli. Ma usun, et temast saab kunagi suurepärane vampiirikütt. Ühel hetkel olime aga nii suures võitlushoos, et lendasime mõlemad pikali ning Diane kukkus mulle peale Ta polnud mulle kunagi nii lähedal olnud. Ma märkasin, millise pilguga ta minu silmi ning huuli vaatas. Ma ei kõhelnud kaua, vaid suudlesin teda ning tema suudles ka mind vastu. Sellisele tõmbele oli lihtsalt võimatu vastu panna ja nii juhtuski see, mis juhtuma pidi - ma magasin Diane'iga ning võtsin temalt süütuse. Mõni mõtleks praegu kindlasti, et ma olen hullumeelne, kuid mina seda ei arva. Kõik oli lihtsalt nii õige. Nagu me olekski teineteise jaoks loodud. Pealegi usun ma nüüd tõesti, et armastus esimesest silmapilgust eksisteerib, kuna sain ju seda ise omal nahal tunda. Ma armastan Diane'i ja tema armastab mind. Mida muud ma veel tahta võiks?

-Emory

Emory päevik Ao2

Pealkiri: Re: Emory päevik Laup Okt 29, 2011 3:51 am

Emory jälle siin. Ma pole juba mitu nädalat kirjutanud, aga täna otsustasin ennast ikkagi kokku võtta ja vähemalt mõned readki kirja saada. Natuke aega tagasi juhtus midagi ootamatut, midagi sellist, mis muudab mu elu... Kohe seletan lähemalt. Olen Diane'iga suhtes olnud kaks nädalat. Kõik on siiani nii ilus olnud. Mul on endiselt raske uskuda, et niimoodi armusin, kuigi olen väga õnnelik selle üle. On täiesti võimatu ette kujutada midagi ilusamat kui need tunded, mida Diane'i vastu tunnen. Kogu see aeg olen ma iga päev temaga kohtunud ning temast eemal olla... kõige kohutavam tunne üldse. Ma vajan teda ja tema vajab mind. Aga vahepeal on kõik palju raskemaks läinud. Ma ei mõtle selle all meie suhteid, sest nendega pole mingit probleemi. Aga Diane helistas mulle täna keset oma koolitunde. Loomulikult oli mul hea meel, et helistab, kuid tüdruku murelikku häält kuuldes sain ma aru, et midagi võib valesti olla. Ja oligi. Diane rääkis, et ta tunneb ennast väga halvasti ja tahaks arsti juurde minna, kuna kardab rasedust. Pärast Diane'i kõnet sõitsin kohe kooli ette ja võtsin Diane'i sealt auto peale. Mul oli nii kurb teda vaadata, sest tüdruk oli tõesti tujust ära ning hirmul. Ta kartis oma vanemate reaktsiooni ja veel paljusid teisi asju. Näiteks seda, et tal jääb kool lõpetamata. Kuid ma lohutasin Diane'i ja lubasin teda alati toetada, mis ka ei juhtuks. Kui tal on tõepoolest sellised värdjad vanemad, siis pole midagi teha. Ma muidugi tunnistan, et olime hooletud ning oleksime pidanud kaitsevahendeid kasutama, aga sel hetkel ei tulnud mingid kondoomid meil kummalgi mõttesse. Nüüd on muidugi juba hilja, sest Diane on tõepoolest rase. Analüüside vastused haiglas kinnitasid seda. Ma mäletan tüdruku nägu, kui ta selle paberilehe mulle ulatas. Tahtsin teha kõik, et teda jälle naeratama panna, et ta oleks õnnelik, kuid ma ei osanud. Lihtsalt kallistasin teda ja lubasin, et kõik saab korda, aga ma pole kindel, kas ta seda tegelikult ka uskus. Aga mina usun. Diane sünnitab selle lapse ja mina aitan Diane'il lapse üles kasvatada. Võin temaga isegi abielluda, kui vaja. Mul pole selle vastu mitte midagi. Tahan teda õnnelikuks teha. See on kõik, mida ma soovin. Sest temaga tahan ma veeta kogu oma elu. Õigemini tema ja meie lapsega.

-Emory

Emory päevik Ao3

Pealkiri: Re: Emory päevik Püh Jan 01, 2012 5:45 am

Minu viimasest sissekandest on möödunud üsna mitu kuud. Hoiatan juba ette ära, et täna ma pikalt ei kirjuta. Aga lühidalt elust siis: Diane'il on juba kõht ees ning me oleme õnnelikumad kui kunagi varem. Olen endiselt vampiirikütt, aga muutunud on minu küttimisviis. Nimelt ei lähe mul kunagi tarvis vaia, et seda vampiirile südamesse lüüa. Räägin nüüd täpsemalt, miks. Paar kuud tagasi olime Diane'iga koos ning magasime juba, kui järsku mingit kahtlast heli kuulsime. Kaks hunti olid akna kaudu tuppa pääsenud. Sain kohe aru, et nad olid libahundid, sest suvalised koerad ei hüppa nii kõrgele ja veel pealegi täiskuuööl. Üks neist huntidest oli musta värvi ning teine valge. Diane arvas, et valge hunt on Mindy. See valge hakkas hiljem mu nägu lakkuma ning isegi hammustas mind. Valu halvas mu täielikult ning kaotasin peagi teadvuse. Kui taas ärkasin, olid hundid kadunud. Ja siis mõistsin, mis minust saanud oli - libahunt. Kusjuures see polegi üldse nii halb tunne, kui ma olen hunt. Pealegi on mul oma vaenlaste ees suur eelis. Muundumine hakkab samuti järjest vähem valu tegema. Täna on ka täiskuu. Eks ma siis näen, kas muundumine on äkki veel vähem valus. Ning Diane näeb mind täna esimest korda hundina, kuna olen endas piisavalt kindel, et ei tee talle viga. Aga nüüd lähengi jälle Diane'i juurde, sest varsti on öö käes ja siis jooksen ma mõnda aega hundina ringi.

-Emory

Mina hundiolekus

» Wes'i päevik
» Ry päevik
» Mindy päevik
» Luce'i päevik
» Pammy päevik