Dark Castle'i keskkool(Rollimäng)

,,Sest sa hoiad mu valu minust eemal," vastas Tanya. Tüdruk veel ei tunnistanud seda endale, aga tegelikult ta vajas Mitchi ja seega kutsus ta endaga kaasa.

,,Peaksin olema või?" küsis Marlene ja sõi oma jäätise lõpuni. Tahaks veel.

"Kuidas see võimalik on?" küsis Mitch. Ta ei teinud ju midagi erilist, vaid ainult suhtles tüdrukuga nagu iga teisega, kellega talle koos olla meeldib. Muidugi oli poisil hea meel, et ta Tanyale niimoodi mõjus.

"Kust mina tean," vastas Ric. "Enne igatahes olid. Ma ei tea, mis värk sinuga nüüd on." Marlene oli kuidagi teistsuguseks muutunud pärast seda, kui ta ütles, et on mehesse armunud.

,,Sina oled vähemalt lõbus ja naudid elu, sinuga on hea koos olla," vastas Tanya. Tüdruk ei tahtnud küll nii tunda Mitchi vastu, sest poiss oli inimene. Ta kartis, et võib ise kõik veel ära rikkuda.

,,Mida iganes," pomises Marlene ja võttis juba uue karbi jäätist. Tal ei olnud mingitki tuju rääkida ja kui see Rici häirib, on see mehe oma mure.

"Hakkad ka sina elu nautima, kui veel mõnda aega minuga suhtled," ütles Mitch. "Küll sa näed, et nii läheb." Mitch oskas tavaliselt inimestel tuju heaks muuta oma positiivse mõtlemisega. Muidugi ei teadnud ta, kas sama asi Tanyaga läbi läheb.

"Ignoreeri siis edasi," ütles Ric ja jäi vait. Ka temal kaob lobatuju ära, kui teine midagi rääkida ei taha. Rasedad võisid ikka väga pirtsakad olla.

,,See pole ikka päris see," ütles Tanya. ,,Mina olen surematu ja ma arvan, et igavene elu tüütab mind veel ära." Tanya ei uskunud väga sellesse, sest miks peakski mõni vereimeja elu nautima, kui ta niigi igavesti elab.

,,Mis sul viga on?" küsis Marlene. Ta ei olnud Rici ignoreerimagi hakanud, aga tal lihtsalt ei olnud selle mehega millestki rääkida. Kuradi emotujud tal peal käivad?

"Aga äkki ei tüüta. Loota ju võib," ütles Mitch. "Äkki on ka surematu elus midagi head." Mitch ise ei kujutanud ennast surematuna ette ja seega ei osanud ta sellest ka eriti midagi arvata.

"Minul pole midagi viga," vastas Ric. "Sa ise muutusid kahtlaseks." Ric juba hakkas kahtlema, kas suudaks üldse Marlene'iga pikemat aega koos elada.

,,Siiani ei näe ma selles mitte midagi head," ütles Tanya. ,,Ma tahan surelik olla." Kõik oleks palju lihtsam, kui tüdruk veel inimene oleks. Ta ei peaks end süütute inimeste pärast nii süüdi tundma.

Marlene ohkas, lõpetas söömise ja pani jäätise külmkappi tagasi. ,,Lähme magamistuppa," ütles ta.

"Sa pead leppima sellega, kes oled. See on ainus võimalus," ütles Mitch. Kui tema peaks mingil põhjusel vampiiriks saama, üritaks poiss sellega harjuda ning enda eluga edasi minna.

"Võib ka ju," ütles Ric ning tõusis laua tagant püsti. Seejärel läks ta ise magamistuppa ja ootas, et ka Marlene sinna ilmuks.

,,Ma tean, aga see on raske," ütles Tanya. ,,Proovi end minu olukorda panna...olla seestpoolt täiesti katki ja samas võidelda verejanu ning süütundega." Tanya soovis, et Mitch suudaks teda sellisel tasandil mõista, kuid poiss oli vaid inimene. Inimesed ei tea kunagi, mida tähendab surematus.

Marlene läks magamistuppa ja istus voodile. Keppi tahaks.

"Kõigist raskustest tuleb üle olla," ütles Mitch. Poisil oli seda muidugi kerge öelda, sest tema ju polnud vampiir, kuid mingit paremat soovitust ei osanud ta välja mõelda. "Kui mina oleksin vampiir, siis üritaksin sellega leppida," lisas ta.

Ric istus ka voodi peale. "On sul jälle mingi eriline soov tekkinud?" küsis mees. Ta ei osanud ju mõtteid lugeda, et teada, mida Marlene parajasti kõige rohkem tahab.

,,Tõesti või?" muigas Tanya mõrult. ,,Äkki ma siis muudan su?" Ta tõesti ei soovinud väga sel teemal rääkida, aga poisikest võib ju alati pisut hirmutada. Tahaks lihtsalt teada, kuidas ta reageerib.

,,Ma tahan keppi," vastas Marlene ja istus Ricile lähemale. Rasedus muutis teda eriti kiimaseks.

Mitch muigas samuti. "Sa ei mõtle seda praegu tõsiselt." Mitch sai tavaliselt alati aru, kui keegi parajasti nalja tegi. Ning Tanya ei kavatsenud teda muuta. Vähemalt praegu küll mitte. Edaspidise kohta poiss ei teadnud.

"Alles said ju," muigas Ric. Kepi vastu polnud tal muidugi midagi, aga see oli ikkagi päris veider, et Marlene veel tahtis. Alles natuke aega tagasi olid nad lõpetanud, mille tulemusel Ric Marlene'il arbuusi kasvama pani.

,,Aga kui mõtleksin," ei jätnud Tanya. Ta nii tahtis teada, mida Mitch teeks, kui tüdruk tõepoolest temast vampiiri teeks. Nii kiuslik Tanya aga polnud ja ta oleks valmis muutma poisi alles siis, kui tema elu tõesti juuksekarva otsas ripub.

,,Ma olen nii kiimas," ütles Marlene ja ronis Ricile sülle. ,,Ma tahan sind."

"Ma ei suuda sellele võimalusele mõelda, kui tean kindlalt, et sa tegelikult ei kavatse mind vampiiriks muuta," muigas Mitch. Ka tema oskas kiuslik olla. Miks peaks Tanya teadma, mida Mitch vampiirina teeks? Ega ta ise ka täpselt ei teadnud. Kõigest oletas.

"Millal ma sulle ära olen öelnud," lausus Ric ning põimis käed ümber Marlene'i. Samal ajal surus ta huuled naise omale.

Tanya ohkas. ,,Miks ma sinuga juba enne ei võinud kohtuda?" küsis tüdruk endamisi. ,,Võib-olla oleksin siis õnnelik. Ma saaks vananeda ja elada normaalset elu." Neiul oli tunne, et Mitch võib ta vägagi õnnelikuks teha, kui neil midagi areneks ja Tanya lõpuks Luce'i unustada suudaks. Saaks sellest piinavast valust juba lahti.

,,Ma teadsin, et sa tahad seda," sosistas Marlene võidukalt ja suudles kirglikult Rici.

"Ma ei tea," lausus Mitch. "See on imelik, et me kunagi varem kohtunud pole, kuigi elame suhteliselt lähedal." Mitchil oli ka selline tunne, et Tanya võiks tema jaoks õige olla, kuid ta ei kavatsenud praegu seda tüdrukule öelda. Ta peab ikkagi Tanyat toetama, mitte rääkima midagi sellist, mis tunduks tüdrukule sebimiskatsena.

Ric suudles veel kirglikumalt Marlene'i vastu ja tiris naise enda peale pikali. Rohkem ei kavatsenudki ta midagi öelda. Selline tegevus ei kannata väga rääkimist.

,,Aga me oleme kohal," ütles Tanya, kui noored juba ühe kortermaja juurde jõudsid. Tanya muigas. ,,Kui sa mulle selga ronid, saame kiiremini kohale." Vampiiriks olemise juures oligi üks plussidest see, et ei pea enam treppidest ega liftist käima, vaid saab kohe hüpatas mis tahes korruse avatud aknast sisse.

Marlene ei saanud küll enam kihvu paljastada, kuid sellegipoolest hammustas ta mehe kaela. Ric ajas ta ikka nii kiima.

Mitch ei teadnudki, mida öelda. Ühest küljest tundus see äge, aga samas ikkagi tüdrukule selga ronida?! See kõlas väga imelikult. "Ma ei tea. See on imelik kuidagi. Pealegi siin elavad inimesed ja mõni võib märgata, kuidas siin kutti seljas tassides üles hüppad," ütles Mitch.

Ric ise ka oli päris kiimas. Nüüd pidi ta muidugi natuke ettevaatlikum olema, kuna Marlene lõhnas ülimalt hästi. Ta ei saaks naist hammustada ega midagi, sest vastasel juhul oleks raske pidama saada. Mees sulges oma silmad ja nautis seda, mis Marlene tegi.

Luce istus jälle pargis, kus talle meeldis mõnikord käia. Hea asi selle koha juures oli, et seal käis vähe inimesi. Kutt tahtis mõnda aega üksi olla ja pargis ei kippunud ükski fännitar talle ligi ka. Pealegi oli ta päikeseprillid ette pannud ja nokatsi pähe tõmmanud, et teda oleks võimalikult raske ära tunda.

,,Kui sulle trepid või liftid rohkem meeldivad, siis eks sa ise tead," lausus Tanya. Ei saanud ju sundida vaest poissi endale selga ka ronima, kui ta seda ei taha. Lihtsalt see on kõige kiirem viis koju saada ja tavaliselt Tanya läkski niimoodi koju.

Marlene suudles Rici kaela edasi ja liikus siis allapoole, pannes oma käed samal ajal kuti riiete alla. Natuke õrritada võib ju alati.

Marian tuli koolist ja kuna park jäi talle koduteele, otsustas tüdruk seal istuda ja pisut puhata, et oma võileib ära süüa, mille ta kooli kaasa oli võtnud. Pingil nägi ta ühte päris kena kutti ega mäletanudki, et ta temaga varem kohtunud oleks. Lihtsalt tema juuksetukk, mis nokatsi alt välja paistis, oli seksikas. Marian istus kohe noormehe juurde. ,,Hei kobedik," ütles ta.

"Lähme liftiga," arvas Mitch. Mõte tüdruku seljas reisimisest ei tundunud endiselt kutile kuigi lahedana. Ta hakkas ennast pärast liiga haledana tundma. "Aga kas siis inimesed ei näe, kui sa niimoodi oma võimeid kasutades tuppa lähed?" küsis Mitch seejärel. Ta oli ju aru saanud, et inimesed ei tohiks tegelikult vampiiridest midagi teada.

"Kuhu su metsikus jäi?" hädaldas Ric. Ta oli juba lootnud, et Marlene rebib tal jälle riided seljast nagu enne. Siiski ei teinud mees veel oma silmi lahti. Ka praegu oli tegelikult hea olla.

Luce tõstis pilgu ja vaatas tüdruku poole, kes teda kõnetas. Ei olnudki tegemist mingi fänniga, kes ta ära tundis. See oli ju sama tüdruk, kes teda enne pussitas? Lucienil polnud mingit tuju temaga jälle vaidlema hakata. Pealegi tekitas tüdruk temas teatud sorti kõhedustunnet. "Hei," vastas ta ega võtnud päikeseprille eest. Samuti lootis kutt, et suutis oma häälekõla natuke moonutada, et tüdruk teda ära ei tunneks. Äkki tuleb varsti võimalus jalga lasta.

,,Ei näe, sest praegu on öö ja nad magavad," vastas Tanya ja avas kortermaja ukse. ,,Ning päeva poole ma teen seda lihtsalt nii kiiresti, et nad ei saa arugi." Kuigi neiu ei pidanud enam hingama, oli lift ikkagi lämbe ja vastik. Kõige parem oli lihtsalt koju hüpata.

,,Ma tahan sind õrritada," vastas Marlene. ,,Ja mulle ei meeldi su särk." Olles viimase lause öelnud, tiris ta särgi Ricil üle pea, sest ta ei tahtnud mehe kõiki riideid ka ära lõhkuda.

Marian ilmselgelt ei tundnud ära kutti, keda ta ööklubis pussitas, vaid pidas teda kellekski teiseks ja talle väga meeldis see tüüp. ,,Mis su nimi on?" küsis ta, näppides samal ajal flirtivalt noormehe juuksetukka.

"Kaval," muigas Mitch. Kui tema oleks vampiir, siis teeks ilmselt sama. Aga kes teab, kus ta üldse siis elaks. "Sa võiksid mulle hiljem oma tippkiirust näidata. Ega mul polegi enam selles mingit kahtlust, et mulle siis täiesti märkamatuks jääd," ütles kutt. Vampiirid liiguvad ilmselt välgukiirusel.

"Mis mu särgil siis viga on?" küsis Ric, kui oli lõpuks silmad lahti teinud. Tema enda arvates polnud särgil nagu midagi viga. Päris moodne ka teine, kui linnapilti jälgida. Päris paljud mehed kandsid praegusel ajal midagi sarnast.

"Mefistofeles," vastas Luce kerge muigega. Kas tõesti ei tundnud see tüdruk teda ära või lihtsalt lollitas? Igatahes oli kutil praegu endal ka selline tuju, et võiks natuke nalja teha. Muidugi siis läheb jamaks, kui tšikk lõpuks mõistab, kellega tal tegemist on.

Tanya muigas ja oli hetkega lifti juures. ,,Sa oled tõesti kuradima aeglane," noris tüdruk ja vajutas lifti nuppu, et see uksed avaks ja nad üles, kaheksandale korrusele saaksid sõita. Neiu oligi kohe saabudes korteri välja vahetanud ja elab nüüd praktiliselt lukskorteris.

,,See varjab su seksikat keha," vastas Marlene ja suudles Rici rinda.

Marian turtsatas. ,,Väga naljakas," lausus ta. ,,Ja minu nimi on...Julia Capuletti." Tüdruk oli just "Romeo ja Julia" läbi lugenud ning see nimi jäi talle kõige rohkem meelde. ,,Aga tegelikult...mis su nimi on?"

"Ma olen ju kõigest inimene," muigas Mitch. Tema poleks ka kõige suurema pingutuse juures saanud Tanyast kiirem olla. "Endale sulle ei meeldi ju vampiir olla, aga kekutad siin oma võimetega," lausus kutt endiselt muiates.

"Ma ei tohi siis üldse enam riidesse panna?" küsis Ric. Ega need riided eriti vajalikud polnudki, ku nad parajasti Marlene'iga koos olid.

"Sa küsid liiga palju," ütles Luce. "Äkki ma olen näiteks mingi mõrtsukas ja sina istud siin minu kõrvale?" muigas ta. Oma õiget nime ei kavatsenud ta mingil juhul tüdrukule öelda, sest siis saab too ju kõigest aru.

,,Sest ise sa tahad, et ma kekutaks," ütles Tanya. ,,Kobi nüüd lifti enne, kui ma su verest tühjaks imen või sinust ka vampiiri teen." Poiss tegi tal tuju isegi heaks, kuigi Tanya ei saanud aru, miks see nii on. Hea oli lihtsalt temaga koos olla.

,,Ma tahan su keha näha," vastas Tanya ja hellitas oma suuga Rici nibusid.

Marian muigas. ,,Ma ei usu seda," lausus ta. ,,Ma olen kindel, et sa ei ole mõrtsukas ja ma lahkun siit veel elusana." Siis otsis tüdruk oma kotist võileiva välja ja hakkas seda sööma. Njomm.