Dark Castle'i keskkool(Rollimäng)

Tanya suudles Mitchi edasi, kuid hammustas talle kogemata huulde. ,,Vabandust," lausus ta vaikselt ja tõmbus eemale, võideldes Mitchi vere lõhnaga. Korra oli Tanya ju seda maitsnud ka...imeline.

,,Ma ei saa selle vastu ju niigi midagi teha," vastas Marian. ,,Sa oled vereimeja ja sa oled tugevam kui mina...kui sa just mingi saamatu hädapätakas ei ole."

"Pole midagi," lausus Mitch. Eks ta oligi sellega arvestanud, et Tanya võib teda kogemata hammustada. Vampiiriga suudlemine pole ju naljaasi. Kuid siiski polnud kutil endiselt mingit hirmu. Ta usaldas Tanyat ja teadis, et tüdruk ei teeks talle kunagi meelega haiget. Kui kogemata juhtub, siis ei saa sinna midagi parata.

"Ma olen saamatu hädapätakas," ütles Luce. "Kui ma oleks nii ihaldusväärne, nagu ajakirjandus pasundab, siis ka tema poleks mulle nii kõvasti haiget teinud. Ning ma olen tõeliselt hale. Ei suuda siiani tolle naise nime valjuhäälselt välja öelda, kuigi möödunud on juba üle aasta."

,,Miks sa usaldad kedagi, kes on sulle ohtlik?" küsis Tanya. Ometigi oli ka tema ise kunagi nii rumal olnud ja vampiiri usaldanud. Aga kõige tähtsam asi - mitte kunagi ei tohi usaldada kedagi, kes võib su tappa.

,,Kõva mõte on ka ühe naise pärast selline sitapea olla," ütles Marian. ,,Tead mis, saa parem üle ja liigu oma eluga edasi. Sa lihtsalt piinad end mingi litsi pärast, kes seda tegelikult ei vääri. Lõpeta juba ükskord see ja lõbutse, kurat võtaks. Unusta see mõrd."

"Sest ma ei saa teisiti," vastas Mitch. "Sa meeldid mulle selleks liiga palju. Pole enam mingit tagasiteed. Kui sa isegi peaksid mu tapma, siis on vähemalt õnnelik surm. Ma oleks rahul, kui sina mind tapaksid."

"Ma ju lõbutsen," ütles Luce. "Ise ju tead, millega tegelen." Lõbutsemiseks võib ju seda nimetada, kui tal igal õhtul uus naine on. Muidugi mitte päris iga päev, sest mõnikord peab ka naistest puhata saama.

,,Sa ei tohi nii rääkida," ütles Tanya. ,,Ma ei tapa sind...või noh...ma ei taha." Miks Mitch üldse nii peaks rääkima? Tanya vajab ju teda.

,,Ikkagi on see hale," ütles Marian. ,,Kui need tüdrukud vaid teaksid, et sa nutad ikka seda ühte ja sama naist taga. Ta takistab sind edasi liikumast, sa pead üle saama."

"Ma tean, et sa ei taha mind tappa. Aga kui see peaks juhtuma, siis ma pole sinu peale vihane ega midagi," ütles Mitch. Ta hoolis Tanyast liiga palju ja oli valmis kõigeks, et saaks temaga koos olla. Surm oli kõigest väike ohverdus, kui miski muu võimalik pole.

"Nad teavadki," ütles Luce. "Meedias on minu suhetest räägitud ning põhiliselt teatakse ainult seda, et mu armastatu on surnud. Muud midagi. Neil pole õrna aimugi, mida ta mulle tegi. Ning igasugustest kommentaaridest sel teemal olen kogu aeg keeldunud." Luce jäi korraks mõtlema. "Peaks üle saama, aga ei saa. Ega ma eriti ei pinguta ka selle nimel."

,,Sa pead kunagi muutuma," ütles Tanya. ,,Muidu me ei saa koos olla. Sina vananed, aga mina...ma jään igavesti selliseks." Tüdruk polnud isegi valmis Mitchi veel muuta, aga miks pidi see poisike ka ennast ohverdama?

,,Sa oled hale," ütles Marian ja tõmbas tekki endale rohkem peale. Üldse ei ole mingit und, aga seda haledat sitakotti ka minema ei taha ju lasta.

"Ma olen nõus muutuma, kui teisiti ei saa," ütles Mitch. Ta on valmis kõigeks, absoluutselt kõigeks. Kui Tanya tahab poisist vampiiri teha, siis lasku aga käia. Nende suhe on seda väärt. Pealegi tahtis Mitch, et Tanya ei peaks enam nii palju pingutama, et kutile mitte viga teha. Kui Mitch vampiiriks saab, siis pole seda enam vaja.

"Ma juba ise ütlesin seda," sõnas Luce. Mis mõttega öelda asju, mida nagunii juba tead? Ega Lucien tundiski end kõige haledama vampiirina üldse. Miks pidid just temaga sellised asjad juhtuma?

,,Ma ei tea..." ütles Tanya. ,,Ma ei tea üldse mitte midagi praegu." Mitch paistis nii naiivne...ükskõik, mida ta ka Tanya nimel valmis tegema ei oleks. Nagu kutsikas, kes lipitseb peremehe tähelepanu nimel.

,,Ma pidin lihtsalt fakti nentima," ütles Marian ja keeras Luce'ile selja. Ouch, see võis päris õel olla või mis?

"Olgu siis. Parem üldse mitte sellest rääkida. Praegu," ütles Mitch ja vajus siis oma mõtetesse. Poiss ei öelnudki rohkem midagi, vaid vaatas Tanyat. Kui ta vaid saaks selle tüdruku päriselt endale. Aga praegu polnud veel miski kindel. Nad olid veel liiga vähest aega tuttavad ka olnud.

"Vahet pole. Mulle ei saa nagunii enam miski rohkem haiget teha," ütles Luce. Kogu kahju on juba tehtud, mis arvatavasti kummitab poissi kogu elu. Ta ei saa enam kunagi normaalselt elada. Luce kardab armumist.

Tanya vajus ka mõttesse ja vaatas kaugustesse. Mis üldse edasi saab? Ta on suhtes inimesega ja see ei ole just kõige ohutum...eriti veel inimesele endale. Tanya ei tahtnud mõeldagi, mis võib veel juhtuda...

,,Saa endast lihtsalt üle," pomises Marian ja tõmbas teki üle pea. Millise sitakotiga ta ikka kohtunud oli...täielik äpu. Sellisest pole tal isegi kahju.

Mitch ei öelnud endiselt midagi. Ta ei tahtnud Tanyat häirida, kui tüdruk parajasti omi mõtteid mõlgutab. Ka vampiirid võivad tahta rahus mõelda. Kutt sulges silmad ja mõtles sellele, kui õnnelikuks võiks ta koos tüdrukuga kunagi saada. Oli väärt ootamist.

"Sa ei mõista mind, sest pole kunagi midagi nii jubedat kogenud," ütles Luce. Armastus võib mõnikord ka surmav olla. Ja haiget teha. "Ja üldse oled sa liiga noor, et targutama hakata, kui sul mingeid kogemusi pole," lisas ta,

,,Kas sa jääd magama?" küsis Tanya vaikselt ja silitas Mitchi juukseid. Seda poissi ta lihtsalt p i d i kaitsma. Ta oli nii armas ja südamlik.

,,Ma lihtsalt ei suuda uskuda, milline hale pasakäkk sa oled," lausus Marian. ,,Täiesti perses." No sellist ikka annab otsida. Äkki tuleb veel pärast kapist välja?

"Ei jää," vastas Mitch. "Miks sa seda arvad?" Poiss tegi silmad uuesti lahti ja vaatas Tanyale otsa. Ei olnud veel tuduaeg. Pealegi vajas Mitch üldiselt vähem und kui keskmine inimene. Ja Tanyaga rääkimine oli samuti igal juhul magamisest parem.

"Ja mina ei suuda uskuda, et sa nii mõistmatu oled," ütles Luce. Võiks ju natuke ikkagi aru saada. Või vähemalt üritada. Aga ei. Samas... miks ta üldse siin selle tüdrukuga jamas? Võis ju iga kell minema ka kaduda.

,,Sa panid juba silmad kinni," vastas Tanya. Inimeste juures oli kõike ikka nii kerge märgata. Nende refleksid ja kõik...see oli nii loomulik juba.

,,Miks ma peaksingi sind mõistma, kui sa ise ka ei taha edasi liikuda ja mõnel kuradi surnud lital oma elu lased segada?" küsis Marian. Tüdruk oli alati otsekohene olnud, kuigi mõnes olukorras ei ole just otsekohesus kõige parem.

"Aga nüüd tegin jälle lahti," ütles Mitch. "Ma ei kavatse veel magama jääda. Pole und isegi." Tududa jõuab hiljem ka, aga praegu tahtis ta lihtsalt oma vampiirikest vaadata. Uni ei jookse ju eest ära.

Need sõnad tegid haiget, kuid Luce ei näidanud seda välja. "Miksmiksmiks... kuna ma olen ise kõiges süüdi," lausus ta siis. Kui tema poleks nii mõtlematult armunud, siis oleks nii mõnigi elu veel alles...

-------

https://kuiigavon.forum.co.ee/viewtopic.forum?t=185