Sebastiani päevik

Pealkiri: Sebastiani päevik Püh Jan 01, 2012 11:22 pm

15. veebruar, 2011

Alustan nüüd uue päevikuga, sest Lucien on tagasi ning mul pole mingit põhjust tema päevikut oma mõttetu plämaga täiendada. Ma ei ole juba mitu kuud enam ridagi kirjutanud, kuna ma ei suutnud. Kõik on nii raskeks muutunud. Jõudsin vaevalt Mindyga suhet alustada, kui temast ilma jäin. See piinab mind ikka veel, kuigi juhtus päris mitu kuud tagasi. Praeguseks oleme Mindyga kõigest sõbrad. Ma pidin sellega nõustuma, sest parem on olla tema sõber kui teda üldse mitte näha. Sel ööl, kui teda teisega nägin... Miski minus purunes. Ja see miski osutus mu südameks. Mindy valis libahundi, selle Denzeli. Sama tüübi, kes teda hullumajas halvasti kohtles. Ma ei suuda siiani mõista, kuidas ta saab armastada meest, kes talle niimoodi haiget tegi. Aga samas pole sellises olukorras midagi uut. Ka Lucien armastab kedagi, kes talle talumatut piina põhjustas. Ja mina ei suuda unustada libahunti... Mindy peaks tegelikult olema mu vaenlane. Ta on mulle ohtlik, sest libahundi hammustus mõjub vampiirile surmavalt. Kuigi Mindy pole mind kunagi hammustanud, vaid seda tegi Denzel. Tüüp oli vist armukade, kui mind ja Mindyt mõned kuud tagasi suudlemas nägi. Siis ta mulle oma hambad sisse lõigi. Mindy palus mul seejärel mõnelt vampiirilt abi otsima minna, kellel on ravitsemisvõime. Lonkisin haavatuna sügavamale metsa. Ega ma poleks suutnud kedagi leida, kuna olin liiga nõrgaks muutumas. Kuid tema leidis mu ise. Elizabeth Darkwater - see tüdruk päästis mu elu. Kuigi mul poleks ka surma vastu midagi olnud. Ma ei saa ilma Mindyta... ma ei suuda. Ei tea isegi, miks ma üldse edasi elan. Võib-olla Lucieni pärast, sest temagi on õnnetu ja kannatab lootusetu armastuse pärast. Pean talle toeks olema. Me oleme mõne koha peal ikka lootusetult sarnased. Kusjuures ei pea ma silmas meie välimust. Noh, oleme alati tahtnud ühesugused olla. Lõikasime isegi sarnased soengud, et keegi meil vahet ei teeks. Iseloomud on meil erinevad, kohati jälle sarnased. Aga saatus tundub olevat enam-vähem sama. Meie saatus on kannatada põrgulikult piinava armuvalu käes. Meie kohta võiks isegi eraldi nime välja mõelda, milleks on Vennad Murtudsüdamed. Aga ma lõpetan nüüd oma haleda elu kirjeldamise, sest mulle tundub, et Luce ja see nõiatüdruk on kohale jõudnud. Ja mina lähen nüüd neile vastu. Eks ma millalgi jälle kirjutan, kui pingeid maandada tahan.

-Sebastian

Pealkiri: Re: Sebastiani päevik Esm Jan 23, 2012 4:51 am

19. veebruar, 2011

Imelik mõelda, et möödunud on ainult paar päeva, aga selle aja jooksul juhtus nii mõndagi. Näiteks tuli Lucien koju tagasi ja tõi Tanya endaga kaasa, kes on tegelikult väga tore ja armas tüdruk. Aga mu vennale ta ikkagi huvi ei paku. Vähemalt mitte selles mõttes, nagu Tanya sooviks. Mu vend peab teda lihtsalt heaks sõbraks ja hingesugulaseks, kes mõistab teda tasanditel, kuhu keegi teine ei ulatu. See on ka kõik. Mul on tüdrukust isegi kahju, kuna tema olukord meenutab pisut minu oma. Minulgi on tunded kellegi vastu, kes mind ainult sõbraks peab. Mindy... Miks ma pidin temasse armuma? Libahunt ja vampiir pole kokku määratud. Vähemalt pole mina nii kangekaelne nagu Luce. Ma ei ürita iga hinna eest oma tunnetest Mindy vastu kinni hoida, vaid teen kõik selleks, et teda unustada. Olen ennegi armunud olnud ning tean, et ainus viis kedagi unustada on üritada enda eluga edasi liikuda. Maailmas leidub palju teisigi tüdrukuid ning ma olen kindel, et vähemalt üks neist võiks olla minule loodud. Tuleb lihtsalt lahtiste silmadega ringi käia ja loota, et ühel heal päeval jalutab ta sulle vastu. Tegelikult võib ta olla veel lähemal, kuid alguses on sellest raske aru saada... Peaks mainima, et päris veenev loba sai siia kirjutatud Kas sellest ka abi on, seda näitab aeg. Nüüd aga räägin natuke eilsest. Lobisesin mõnda aega Tanyaga, kuni ma äkki täiesti tühja asja pärast tema peale pahaseks sain. Seejärel läks Tanya tagasi Luce'i juurde. Ei läinudki enam kaua aega, kui nad otsustasid koos mingile live'ile minna. Mul oli selle üle päris hea meel, et Luce üle pika aja kuskile minna tahtis. Kahjuks ei läinud kõik siiski nii hästi, nagu ma lootnud olin. Natukese aja pärast oli Tanya kodus tagasi, võttis oma loitsuraamatud ning üritas minekut teha. Lucien olevat talle oma sõnadega haiget teinud. Üritasin küll tüdrukut veenda, et ta ei läheks, kuid sellest polnud suurt abi. Kui Tanya minema hakkas, kõndisin tal igaks juhuks vaikselt järel, sest aimasin, et midagi võib peagi toimumas olla. Ja nii juhtuski. Jõudsin tema järel kõndides parki, kus olid juba Lucien ning mõrtsukeit. Viimane üritas Tanyat rünnata, kui tüdruku lõhna tundis. Kuid Tanya hakkas äkitselt mingit loitsu lausuma, mille tagajärjel nad mõlemad iga mööduva hetkega järjest nõrgemaks jäid. Peagi mõrtsukeit suri ning Tanya ise vaevu veel hingas. Algse vampiiri tapmine nõia poolt võrdub sulaselge enesetapuga, aga Tanya oligi sellega arvestanud. Ta tegi kõike vaid Lucieni pärast, et mu venna eks ei saaks poisile enam haiget teha. Oleks vaid minul keegi, kes mind niimoodi armastab... Igatahes lõpuks olid nad mõlemad surnud. Ega Lucien ka eriti elusana ei tundunud, kui tema näoilmest rääkida. Kuigi see idee tundus mulle äärmiselt tobe, nõustusin mõlemad surnukehad meie koju viima. Ma ei tahtnud Luce'i ärritada, kuna ta oli niigi omadega läbi, kuid mõte mõrtsukeide laibast oma kodus tekitas minus jälestava tunde. Lucien tahtis neid mõlemat ellu äratada. Varsti tuligi Fred, kelle erilise andega võimatu võimalikuks saab. Enne tegin muidugi väikese rännaku teispoolsusesse, et Tanyale oma kavatsusest rääkida. Ma ei tahtnud kedagi uuesti elule tuua, kui ta ise seda ei soovi. Alguses arvas Tanya, et ma ajan täielikku udu ning teda pole võimalik enam tagasi tuua, kuid viimaks ta ikkagi lubas mul proovida. Eelnevalt pidin talle muidugi mainima, kuidas Luce end teisel korrusel parajasti kasti juua üritas. Vennike kipub iga raskuse peale pudelit haarama. Igatahes tegi Fred oma töö edukalt ära ning peagi oli Tanya tagasi elavate kirjas. Luce'i tundus see isegi pisut rõõmsamaks muutvat. Mulle oli üllatuseks see, et ta lasi mõrtsukeidel siiki surnuks jääda. Vähemalt mõned süütud elud Dark Castle'is jäävad nüüd hävitamata. Lõpuks viis Riccardo surnukeha minema. Temast ma enne ei rääkinudki. Riccardo on nimelt vampiir, kes mind muutis. Tegemist on väga võimsa algsega, kellega ei maksaks tüli norida, kui elada tahad. Aga nüüd sai juba päris pikalt kirjutatud ning tänaseks vist aitab. Eks ma teen jälle uue sissekande, kui mul uudiseid on.

-Sebastian

Kõik algab positiivsest mõtlemisest...

Pealkiri: Re: Sebastiani päevik Reede Veeb 17, 2012 4:55 am

Kuupäevast on suva

Ma ei teagi, millest üldse alustada. Lühikese aja jooksul on minu elu nii palju muutunud, et seda on peaaegu võimatu uskuda. Tunnen ennast isegi õnnelikuna, kuigi mure Lucieni pärast ei lase mul täit rõõmu tunda. Samas vaid natuke aega tagasi vaevlesin ka mina piinava valu käes. Ma armastasin Mindyt, kuigi teadsin, et ei saa teda iial endale, kuid praeguseks ei tunne ma peale sõpruse tema vastu enam midagi. Vastupidiselt oma vennale olen mina palju kiirem unustaja. Muidugi polnud meie olukorrad kaugeltki mitte võrdsed. Mindy üritas ju mulle võimalikult valutul viisil selgeks teha, et ei saa minuga koos olla, kuid Lucien sai haiget nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Kõigele lisaks on ka tema eneseuhkus maasse tallatud, kuigi Luce ise pole seda kunagi tunnistanud. Ta arvab, et on täiesti väärtusetu. Luce'i valu on juba tema psüühikat mõjutama hakanud. Kõige hullem on veel see, et ta ei lase ennast aidata. Tanya saaks ta terveks teha, kuid Luce keeldub igasugusest abist. Ta käitub väga ettearvamatult. Kui ühel hetkel tundub Luce südamest naervat, siis vaid mõni minut hiljem on ta täielikult endasse sulgunud. Ma ei tea, mida teha. Mõistus on otsas... Lõpetan parem selle ebameeldiva teemaga. Kui leian viisi, kuidas Luce'i aidata, siis ka teen seda. Aga praegu tahaksin rääkida natuke iseendast. Nagu ma enne juba mainisin, tunnen ennast palju paremini. Mu elu oleks nagu uue mõtte saanud. Juhtus nii, et kohtusin mõni aeg tagasi ühe tüdrukuga. Hakkasin parajasti poodi minema, et Luce'i ja Tanya jaoks natuke süüa osta (Luce sööb samuti vahel inimeste toitu). Teel sinna aga nägin mingit võõrast vampiiri, kes ei saanud olla kuigi vana. Too vampiir ründas parajasti üht inimtüdrukut. Astusin loomulikult vahele, sest mina sellist asja ei kannata, kuna ma ei toitu inimestest. Tegin vampiiri kiiresti kahjutuks ja sundisin ta lahkuma. Kuna ta polnud suurem asi võitleja, andis see vampiir kergesti alla. Tüdruk oli siiski päris korraliku obaduse saanud, kui ta peaga vastu äärekivi lendas. Võtsin ta sülle ja viisin tüdruku traumapunkti. Minu imestuseks ta isegi ei kartnud mind, vaid oli hoopis tänulik. Hiljem sain teada, et tema nimi on Greta. Klappisime kohe alguses päris hästi ja oli selgelt näha, et meie vahel on mingi tõmme. Hiljem kutsus Greta mu koguni enda juurde. Rääkisime päris kaua igasugustest asjadest. Greta on selline armas ja samas ka täiesti segane. Ta on täpselt sellist tüüpi tüdruk, nagu mulle meeldib. Võib öelda, et Mindy kadus mu mõtetest kohe, kui Gretat esimest korda nägin. Ja kui mõelda veel sellele, kui hästi ta suudleb. Mmmm... No asi jõudis suudluseni, kui me hakkasime mängima, et oleme mees ja naine xD Greta pöörane idee loomulikult. Aga mulle meeldis. See oli kõige ägedam mäng üldse ning pani mind mõtlema, et nii võiks ka päriselt olla. Jah, ma tunnistan, et olen armunud... Ütlesin seda tallegi ja Gretat paistis see rõõmustavat. Tema võttiski üldse esimesena selle teema jutuks, kui väitis, et armastab mind. Käis küll kiiresti, aga mis siis? Ka lühikese aja jooksul on võimalik armuda. Ja praegu ütleb miski mu sees, et see kiirelt alanud tunne võib kesta igavesti. Aga peale suudluste tegime ka midagi enamat. Pole vist täpsemat seletust vaja Me kumbki ei suutnud enam vastu panna ja nii see juhtuski. Ma pole kunagi midagi võimsamat kogenud. Igatahes sobime ka füüsiliselt ülihästi kokku. Pärast seda andsin Gretale natuke oma verd ka juua, sest inimese ja vampiiri vaheline voodielu pole nõrgemale poolele just täiesti valutu. Ma mõtlen selle juures sinikaid ja muid väiksemaid haavu, mis kõigega kaasnevad. Gretat ei paistnud see eriti häirivat. Seega võib öelda, et esimene kord inimesega läks üle ootuste hästi. Aga ma nüüd lõpetan. Pikaks hakkab see sissekanne kiskuma. Eks ma üritan jälle kirjutada millalgi.

-Sebastian

Minu isiklik taevas näeb nüüd välja selline.

» Wes'i päevik
» Ry päevik
» Liana päevik
» Tanya päevik
» Arthuri päevik