Liana päevik

Pealkiri: Liana päevik Esm Juun 20, 2011 12:43 am

19. mai, 2011

Ma igatsesin nii väga juba kirjutada, aga pärast minu röövimist Carlose poolt pole see kahjuks võimalik olnud. Pidin alustama uue päevikuga, sest ei saa enam vanaga jätkata. Ma ei tohi enam tagasi koju minna, sest kõik peavad mind surnuks ja pealegi olen nüüd ju vampiir.
Kogu mu elu on paari viimase kuu jooksul muutunud. Esiteks lahutas Carlos oma haiglase kiindumise pärast mu Harveyst. Ma armastan Harveyt ikka veel ega suuda teda unustada. Samas ma tean, et mul pole temaga enam mingit võimalust. Harvey leidis endale kellegi parema, kes teeb ta kindlasti väga õnnelikuks... Aga mina olen nüüd igaveseks ajaks verejoojaks muudetud ning mul on suuri raskusi oma janu taltsutamisega. Ma ei tahtnud endale sellist saatust. Isegi siis, kui ma oleks praegu Harveyga koos... meil poleks mingit tulevikku, sest ma tahtsin alati inimeseks jääda. Kuid minu soovidega ei arvestatud.
Õnneks pääsesin ma siiski Carlose käest, tänu Hunterile. Need kuud seal janu käes piineldes ja vangis istudes olid kõige jubedamad mu elu jooksul. Hunter oli aga õigel ajal õiges kohas, tappis Carlose ning päästis mu. Ma olen talle igavesti selle eest tänulik. Ja üldse tundub mulle, et ta hoolib minust liiga palju... palju rohkem, kui ta peaks. Tahaksin talle samaga vastata, aga ma ei suuda veel.
Olen täiesti murtud, igas mõttes. Ma ei tea, mis minust üldse edasi saab. Keegi teine peale minu ei tea, mis mu sees praegu toimub. Siiani olen üritanud ennast tugevana näidata, aga kardan, et varsti see enam ei õnnestu. Pealegi on mul veel nii palju erinevaid küsimusi, mis kõik vastuseid ootavad, eriti vampiirielu kohta. Carlos ei rääkinud ju mulle midagi. Tean ainult nii palju, kui Hunter mulle rääkinud on ning Harvey kallim... Ta ütles, et nõgesed võivad vampiiri tappa. Enne seda jõudsin ma muidugi puhtast uudishimust oma käed nõgestesse toppida. Oi, kui valus see oli. Aga minu nahale tekkinud haavad paranesid justkui imeväel. Kui ma just seda ette ei kujuta, aga ma mäletan midagi, et samal ajal kuulsin seal nõgesepõllul olles oma peas mingeid kummalisi lauseid, mille tähendusest ma aru ei saanud. Pean vist Hunterile sellest rääkima. Äkki ta oskab öelda, mis minuga toimub. Lähengi nüüd tagasi Hunteri juurde, seega lõpetan praegu.

/Liana

Liana päevik Blackwhite

Ja selline näen ma välja nüüd, vampiirina...

Pealkiri: Re: Liana päevik Reede Juun 24, 2011 8:06 am

1. juuni, 2011

Ma pole pikka aega jälle kirjutanud, aga seda viga annab parandada, sest nüüd on mul kirjutada üsna palju. Natuke aega tagasi tulin Harvey ja Charlotte'i pulmast. Alguses ma ei tahtnud minna, aga ma ei saanud Hunterile pettumust valmistada, kui ta mind endaga kaasa kutsus. Abiellujad ise polnud mind sinna kutsunud, kuid ma täiesti mõistan seda. Samas ei kavatsenud ma neid oma kohaloluga kuidagi häirida ning üritasin rohkem tagaplaanile jääda. Veel mõned minutid enne seda pulma kartsin, et ei suuda Harveyt abiellumas näha, aga tuleb välja, et ma siiski alahindasin ennast. Kui ta lõpuks koos oma armastatuga altari ees seisis, siis polnud minu esimeseks mõtteks see, et tahaksin ise pruudi asemel olla. Tegelikult ei mõelnud ma kordagi sellele. Põhiliselt imetlesin Charlotte'i kleiti. Ta nägi selles nii kaunis välja. Ma ei eita seda, et tahaksin ka ise kunagi valges pruutkleidis altari ette kõndida ning seal oma armastatule jah-sõna öelda. Oeh, küll on mul alles unistused. Ma alles hakkasin oma elu taas üles ehitama, aga juba mõtlen pulmadele. See on isegi liiga kummaline. Nagu viimasel ajal kummalisi asju mu elus veel vähe oleks. Näiteks täna seal pulmas tegin ma küll kõik, et noorpaarile võimalikult nähtamatuks jääda, kuid Harveyst märkamatult mööda hiilida mul siiski ei õnnestunud. Ta ei paistnudki mind nähes eriti üllatunud olevat. Kuna ma ei saanud ju lihtsalt teda ignoreerida, siis andsin talle ikkagi oma õnnesoovid edasi. Ning siis kui ma Harveyt kallistasin, juhtus järsku midagi kummalist. Ei, ma ei tundnud mingit haiglaslikku külgetõmmet. See oli hoopis midagi muud. Mu peas hakkasid jälle võimust võtma need imelikud pooleldi sosistavad hääled, mille tähendusest ma aru ei saanud. Igatahes need hääled kadusid üsna varsti, palju kiiremini kui viimasel korral nõgesepõllul. Peaksin vist Hunterile sellest rääkima. Äkki mõtleme ikkagi koos välja, mida see kõik tähenda võiks ning nõgesepõllul juhtunu ja Harvey pulma vahel mingi seose leida. Praegu tundub see küll nagu täielik ulme. Hunter arvas muidu, et tegu võib olla minu võimega. Aga kui ma juba Hunterist rääkima hakkasin, siis võiksin juba jätkata. Nimelt tunnistas ta mulle ühel päeval, et on minusse armunud... Peale selle ta veel suudles mind ning endalegi üllatuseks suudlesin teda vastu. Mis veel imelikum... mulle isegi meeldis see suudlus. Ehk on sellel mingi tähendus? Võib-olla hakkan ka mina vaikselt temasse armuma. Igatahes liigun ma edasi rahulikult ja üks samm korraga. Ma hoolin Hunterist väga ning ei taha talle haiget teha. Usun isegi, et suudaksin temasse armuda. Vajan lihtsalt aega, et endas lõplikult selgusele jõuda. Kuid üks asi on kindel: ma ei ole enam seesama murtud tüdruk, kes olin mõni nädal tagasi...

/Liana

» Wes'i päevik
» Ry päevik
» Arthuri päevik
» Mariani päevik
» Shirley päevik