Tanya päevik

Pealkiri: Tanya päevik Kolm Jan 18, 2012 3:38 am

18.veebruar

Ma mõtlesin tükk aega, kas hakata päevikut pidama või mitte, sest viimasel ajal kipub kõik üle pea kasvama ja ma lihtsalt pean selle endast välja saama. Kõik siis algas nii, et ühel päeval Kanadas poodi minnes jooksin ma kokku Lucieniga. Ma teadsin alati, et tema on mu hingesugulane ja ma pean teda iga hinna eest kaitsma ja tegema kõik, et tal oleks hea. Alguses ta ei uskunud mind ja oli üsna tõrges, kuid üsna kiiresti suutsin temaga normaalselt rääkida ja me hakkasime hästi läbi saama. Ta peatus mõnda aega minu juures ja kui ma sain teada, mis temaga juhtus, lubasin endale, et tapan selle mõrra oma kätega isegi, kui ma peaks selleks oma elu ohverdama. Ma tean, et algse vampiiri tapmine nõuab tohutult jõudu ja kui teed seda üksi, jääd liiga nõrgaks ja sured ka ise. Ma ei ole sellest Lucienile rääkinud, kuid ma kavatsen seda kindlasti teha. Tema pärast võin ma oma eluga riskida, sest ma ei saa lasta sellel mõrral tema ellu tagasi tulla ja ta veel rohkem kannatama panna. Igatahes otsustas Lucien Dark Castle’isse tagasi tulla ja ma tulin temaga kaasa. Kuna mul ei ole siin tuttavaid ega midagi ja seega ka kindlat elukohta, elangi praegu Lucieni juures. Niisiis sain ma teada, et tal on ka kaksikvend Sebastian, kes on armunud libahunti, kuid libahunt valis juba teise libahundi tema asemel, kuigi nad on Sebastianiga ikka sõbrad. Ma ütlesin Sebastianile, mida ma arvan ja minu arvates on talle endale parem, kui ta unustaks selle libahundi, sest see suhe võib tema jaoks kujuneda enesetapumissiooniks…isegi, kui ta juhuslikult ühelt tervendamisvõimega vampiirilt abi sai peale seda, kui teda korra juba hammustati. Teist korda ei pruugi ju keegi teda enam aidata, ta ei saa selle tervendaja peale lootma jääda. Sebastian vist solvus, kuigi muidu on ta täitsa tore poiss. Tegelikult ma ütlesin talle naljaga pooleks, et Lucieniga on palju lõbusam koos olla ja Sebastian solvus hoopis selle peale. Ega siis midagi, läksingi siis Lucieni tuppa ja me rääkisime natuke juttu, kuni Lucien ütles, et tal on igav ja et võiks minna klubisse. Ma vihkan klubisid. Niisiis ma ütlesin talle seda ja siis meenus mulle, et täna esineb ju siin rokibaaris Asking Alexandria. Niisiis ma sain teada, et Lucienile väga meeldib see bänd ja me otsustasimegi neid kuulama minna. Rääkisin ka Ben Bruce’i ära, et ta oleks nõus Lucieniga natuke juttu ajama, sest Lucien tahtis temaga kohtuda. Ta arvas, et ma olen Lucieni tüdruk, kuid peale seda juhtuski midagi, mida poleks parem pidanud juhtuma. Niisiis kui me Lucieniga omavahele jäime, küsis Lucien, et miks ma temast nii väga hoolin ja ta sai teada mu tunnetest. Ta hakkas jälle seda oma juttu ajama, et me ei saa ja mida iganes, kuid kui aus olla, tegid ta sõnad mulle väga haiget. Ma tundsin, et tahan üksi olla ja pidin sealt lihtsalt ära saama, võideldes samal ajal pisaratega, mis kõigest hoolimata ikkagi valla pääsesid ja ma sellest baarist lihtsalt minema jooksin. Niisiis ma hakkasingi nuttes minema endale täiesti tundmatus suunas ja mul oli täiesti ükskõik, kuhu ma jõuan või mis minuga juhtub. Juhtugu. Muidugi oli Lucien varsti minu juures ja kukkus vabandama, mina aga langesin talle lihtsalt kaela. Ta ei öelnud küll midagi, kuid kallistas mind kõvasti, aga mina ei saanud aru, mille eest ta vabandab. Ja siis ta hakkas jälle rääkima, et meie vahel ei saa midagi olla, et see pole enam tema jaoks, kuid ma ei suutnud enam kuulata. Ma lihtsalt kõndisin minema. Ta pomises veel mulle midagi järele, kuid ma ei suutnud seda enam kuulata ja läksin tagasi koju. Nüüd ma mõtlengi, et kirjutan talle väikese kirjakese, et vajan natuke aega omaette olla ja lähen mõneks päevaks ükskõik kuhu ära… kõik oma asjad peale loitsuraamatute jätan igatahes Lucieni juurde. Ma tõesti ei suuda enam praegu oma tunnetega toime tulla. Arvatavasti otsin mõne koha kuskil, ehk lähen töölegi, et päris oma korter kuskil üürida, aga ma pean mõnda aega üksi olema. Nii on lihtsalt parem, kuigi mul on nii valus. Aga isegi, kui ma olen eemal, ei murra ma endale antud lubadust ja hoian Lucienil silma peal, kaitsen teda isegi, kui olen eemal. Aga praegu…noh, eks ma alustan siis oma väikese kirjakesega ja lahkun mõneks ajaks. Ilmselt äraoleku ajal veel kirjutan, kui midagi märkimisväärset juhtub.

-Tanya.

Tanya päevik Tanya

Pealkiri: Re: Tanya päevik Esm Jan 23, 2012 2:21 am

19.veebruar

Uus võimalus

Põhimõtteliselt on veel 18.veebruar, kuigi kell on kõvasti üle südaöö ja tegelikult on juba 19.veebruar. Igatahes ma räägiks nüüd sellest, mis eile edasi juhtus peale seda, kui ma olin valmis lahkuma. Niisiis jätsingi Luce’ile kirja ja hakkasin siis alumisele korrusele minema, kuid mulle tuli vastu Seb, kes mind takistada püüdis. Ta üritas leida igasuguseid vabandusi, et ma ei läheks, kuid jäin siiski endale kindlaks. Niisiis ma läksingi ja hakkasin jalutama suunas, mida ma ise ka ei teadnud. Kõik oli nii masendav ja mu peas keerlesid valusad mõtted…eriti Luce’i sõnad, mis ta mulle enne veel ütles, kui ma oma praegusesse koju läksin ja oma loitsuraamatuid kokku hakkasin korjama. Mõtlesin, et üritan järgmine päev kohe esimese asjana mõne tööotsa leida ja seni kas või kuskil pargipingil ööbida. Igatahes jõudsin ma samasse parki tagasi ja seal oli see Lucieni eks. Seesama mõrtsukvampiir. Mulle tundus, et ta üritab midagi ja nii ma siis läksin lähemale. Muidugi ei märganud ma, et Seb mind terve see aeg jälitanud oli. Igatahes poleks ta pidanud seda tegema. Ma tajusin oma meeltega, et Luce’il ei ole selle naise lähedal hea olla ja pealegi ma teadsin, et ta on ohtlik. Niisiis tekkiski sobiv võimalus selleks, et oma plaan käiku lasta, sest see naine tuli mulle ka kallale. Lucien tiris ta õnneks minust eemale, kuid mina hakkasin juba selle surmava loitsu sõnu lausuma. Ma olin sellega juba arvestanud, et kui ma tapan selle naise, suren ka ise. Õnneks jäi tema kiiremini nõrgaks kui mina, kuigi mu pea tahtis lõhkeda. Ta suri siis, kui mina kokku vajusin. Ma tundsin, kuidas mu süda peksab ja pilt silme eest ära tahab minna, kuid ma pidin veel Lucienile oma viimased sõnad öelda saama. Mu keha valutas ning ma tundsin end kui tühjaks pigistatud sidrun, aga ka selle vähese elujõuga üritasin ma hakkama saada. Ma ei teagi, mille eest ma andeks palusin, ehk selle eest, et selle loitsu tegin ning sellega tolle naise(ja kohe ka enda) tapsin. Igatahes ma tunnen, et ei ohverdanud end asjata. Surm oli mingil määral isegi kergendus. Ma ei tundnud enam valu…kõik oli nii rahulik ja mu keha tundus nii kerge. Siiski olin ma teispoolsuse ja elavate maailma vahel. Ma tahtsin veel Lucieni näha. Ta oli löödud ja tahtis ka surra, kuid ma kirjutasin tema päevikusse, et tema peab igal juhul edasi elama. Aga ma ei oleks seda oodanud, et ta toob mu enda koju nagu selle mõrtsukagi. Ma oleks leppinud sellega, kui mind oleks maha maetud…ma tahtsingi seda, kuid Seb võttis minuga ühendust ja rääkis, et mind on võimalik ellu äratada. Ma ei uskunud, et see võimalik on ja palusin tal siiski end maha matta, aga siis hakkas tüüp mind süüdistama selles, et Luce nii löödud on ja oma toas joob. Kuigi ma ikka ei uskunud teda, lasin tal proovida. Nii sain ma uue võimaluse. Ma suutsin kõigest hoolimata surma võita ja teispoolsusest tagasi tulla. Siiski oli mul üks huvitav kogemus surnud nõidadega, kes ütlesid, et mitte mingil juhul ei tohi toda mõrtsukvampiiri Serenat(?) tagasi tuua, sest ta on ohtlik tervele Dark Castle’ile, ta korraldaks seal hävingu. Minule aga ütlesid nad midagi sellist: Kui suudad surma võita, teed maa peal veel suuri tegusid. Siis ma ei mõistnud, mida nad sellega mõtlesid, kuid nüüd hakkab vist koitma. Ma tunnen end tõesti teistsugusemana, ma tunnen end tugevamana. Ma olen selle võimaluse eest väga tänulik, aga kindlasti hakkan oma elu nüüd täiel rinnal elama. Ma võtan elult kõik, mis võtta annab, sest surm aitas mul mõista, et elu on liiga lühike, et pidevalt ühe koha peal sammuda. Ja muidugi ei murra ma endale antud lubadust Lucieni eest hoolitseda(ja endiselt tema süda võita). Aga ma olen vist nüüd liiga palju rääkinud, lõpetan praegu.

-Tanya

Tanya päevik White%252Brose

Valge roos – uus võimalus, elu, puhtus

Pealkiri: Re: Tanya päevik Nelj Jan 26, 2012 2:01 am

Kuupäev pole enam tähtis, sest see ei ole muutunud…

Esiteks ütleks ma kohe ära, et see sissekanne ei tule eriti pikk. Niisiis ma alustaksingi sellega, et üritasin natuke Lucieniga rääkida, kuid sain peagi aru, et ta oli purjus. Ta ei tahtnud küll kaineks saada, kuid ma siiski sundisin teda külma duši alla minema ja jätsingi ta natukeseks sinna, et Sebastianiga natuke juttu rääkida. Ma hoiatasin teda, et ta ei ärataks seda mõrtsukvampiiri ellu ning panin laibale isegi loitsu, et teda ei saaks ellu äratada. Muidugi ei meeldinud see ühele võõrale vampiirile, kes seal koos minu elluärajataga oli, kuid nad lahkusid peag ja võtsid laiba kaasa. Siis sain aru, et olin natuke liiga kauaks ära jäänud ning läksin Lucienile kuivi riideid otsima. Lucien oli vahepeal kaineks saanud ja küsis, miks mul nii kaua läks. Kui ma talle rääkisin, ei olnudki ta minu üllatuseks pahane(kuigi tal oleks selleks põhjust olnud, sest ma tegin nii, et tema endist ei saaks ellu äratada). Lubasin juba enne Lucienile massaaži teha ja nii ma siis alustasingi sellega. Poiss paistis seda isegi nautivat ning äkki jäime me jälle rääkima. Ma üritasin Lucieni veenda minevikust lahti laskma, sest vastasel juhul ta jääkski kannatama ega suudaks oma valuga hakkama saada. Ta peab sellest üle saama, sest ainult sellisel juhul saab ta oma valust lahti. Aga lõpuks jõudsime me sinnani, et Lucien lubas, et üritab ikkagi minevikust lahti lasta ja mis kõige ootamatum – ta suudles mind. Aga see suudlus…mmm…ma pole mitte kelleltki veel nii head suudlust saanud. Meie huuled sõna otseses mõttes lausa sulasid kokku ning see mõjus nagu mingi kange narkootikum – uimastavalt, ent samas tekitas sellise tunde, nagu tahaks seda veel ja veel ja veel. Tema külm hingeõhk oli nii magus ja huuled nii armsad. Me suudlesime isegi päris pikalt ja ma võtan seda sellena, et Lucien vist andis mulle lootust. Igatahes sattusin ma neist suudlustest kohe sõtluvusse ja tahan praegugi neid üha rohkem ja rohkem. Äkki mul veab ja ma saangi, mida hetkel kõige rohkem vajan – Lucieni suudlusi. Seega peaks vist lõpetama.

-Tanya

Tanya päevik 226955,xcitefun-sugar-lips-13

Tanya päevik 226955,xcitefun-sugar-lips-13

Pealkiri: Re: Tanya päevik Püh Veeb 12, 2012 5:42 am

Surematus või igavene needus?

Ja siit tulebki uus(kuid vist lühike) sissekanne. Niisiis ma olen kogu aeg Lucieni kõrval olnud, kuid nüüd tekkis tal jälle see periood, kus ta räägib, et ei taha midagi ja on lihtsalt oma minevikus kinni. Kui ma teda suudlesin, tõmbus ta ka uuesti eemale, kuigi alles mõni aeg tagasi suudles ta mind ise ja talle meeldis see ka väga. Kas meie esimene suudlus siis ei tähendanudki talle midagi?
Igatahes täna ma tundsin, et ma olen sellest juba väsinud, et Lucien selline on…jah, isegi kui ma mõtlesin kogu aeg teda toetada ja mida iganes, ta on ju mu hingesugulane. Minulgi on omad piirid. Ma olen ju inimene. Või olin. Niisiis ma läksingi ja hakkasingi oma asju pakkima, kuni miski mu sees lihtsalt purunes. Ma tundsin lihtsalt nii kohutavat valu, et see viis mu mõistuse. Siis leidsin ma paberinoa, millega endale kätte lõikasin, et mitte tunda seda valu enda sees…ma üritasin füüsilise valuga end sisemiselt tuimestada. Muidugi tundis Lucien vere lõhna ja tuli kohe minu juurde. Ma küsisin temalt otse, miks ta mind niimoodi kannatama paneb, kuid ei saanud väga selget vastust. Eks sellele küsimusele olegi keeruline vastata. Igatahes järgmisel hetkel oli paberinuga juba mul kõhus ja ma jooksin vaikselt verest tühjaks. See oleks lihtsalt parem olnud, kuna mu piinad oleksid igaveseks lõppenud, aga Lucien sundis mind oma verd jooma. Kõik läks mustaks ja ma arvasin, et jõuan teispoolsusesse, kuid kui silmad avasin, pidin pettuma. Ma olin ikka Lucieni toa põrandal vereloigus, kuid ma tundsin end kuidagi teistmoodi. Mu nägemine oli teravam ja keha oleks justkui mingit salapärast jõudu täis, samas mu kurk tundus kuiv ja see oleks nagu põlenud. Siis alles sain teada, mis minust saanud – ma olen vampiir, ebasurnu ja igaveseks äraneetu. Ma ei tahtnud endale kunagi sellist saatust, kuid mul ei jää nüüd muud üle, kui sellega leppida. Ma tahan kõigest…õnnelikuks saada.

-Tanya

Tanya päevik Vamptanya

Pealkiri: Re: Tanya päevik Nelj Veeb 16, 2012 9:40 pm

Milleks ma pingutan, kui sellel võib-olla polegi mingit mõtet?

Niisiis peale ärkamist ma jõingi natuke verd. Mulle küll ei meeldi põrmugi see, et ma olen verejoojaks muudetud, kuid ega vingumine mind ka inimeseks tagasi ei muuda. Igatahes ma rääkisin natuke jälle Lucieniga ja küsisin, mida meie suudlused talle üldse tähendavad ning ta rääkis, et need justkui tooks talle mingisugust rahu. Siiski ma tahan mingitki vihjet selle kohta, kuidas ta hing terveks teha, sest see on täiesti puru. See oleks nagu mingi mõistatus, millele on peaaegu et võimatu lahendust leida, kuid ma ei anna alla. Ma teen ta terveks.
Ikkagi oli midagi nagu teistmoodi. Ma istusin Lucienile sülle, et talle lähemal olla ja minu üllatuseks pani ta mulle oma käed isegi ümber. Ma nii väga tahaksin teada, mis meie vahel ikka tegelikult toimub. Me ei ole paar, kuid mulle tundub, et päris sõbrad ka mitte, kuigi Lucien arvab teistmoodi. Ühel hetkel aga juhtus midagi kummalist - ma suudlesin teda ning need suudlused läksid järjest jõulisemaks, kui asjad lihtsalt meie vahel väga kuumaks läksid. Seksini me siiski ei jõudnud, sest Lucien taipas, et asjad hakkavad üle piiri minema. Aga ehk peaksingi kannatlikum olema, sest nüüd olen ju mina ka vampiir ja aeg on meiesuguste jaoks igavik.
Ma olin endiselt nendest kuumadest suudlustest uimane, kuigi sisimas ka pisut pettunud, et me siiski kaugemale ei läinud. Jajah, ma pean lihtsalt kannatlik olema. Äkki ikkagi juhtub ühel päeval, et Lucien ütleb mulle, et armastab mind ja tahab minuga igavesti koos olla. Igatahes tegin ma siis ettepaneku ujuma minna ja Lucien alguses blokkis, kuid ma suutsin teda ikkagi veenda endaga kaasa tulema. Seal kohtusin ma ühe mehega, kelle nime ma küll ei tea, kuid kelle nägu oli jällegi tuttav. See mees oli Sebastianiga, kui Fred mu tagasi tõi. Ma tunnistan, et ta on küll kena...isegi väga, kuid ma ei usu, et huvituksin temast kunagi nii palju, et looksin temaga suhte. Pealegi paistis tal keegi juba olevat. Jah, see oli üks pikk ja kõhn naine ja millegipärast vihkab ta mind. Ta isegi ründas mind ja üritas mind tappa, kuid Lucien tõmbas minust vaia välja ja ründas seda naist. Ta ikkagi hoolib minust väga. Vette me kahjuks ei jõudnudki, sest Lucien tahtis mind ära viia. Ilmselt kartis ta, et see psühhopaat ründab mind veel(või oli selle mehe peale armukade?).
Aga kalendrisse vaadates tuleb mulle naeratus näole, sest ülehomme on juba mu sünnipäev. See tuli küll ruttu ja ma peaksin lõpuks 18 saama, kuid reaalselt ei saa ma enam kunagi vanemaks kui 17. Ikkagi tahaksin ma oma sünnipäeva tähistada ja ma loodan väga, et see päev saab olema suurepärane.

-Tanya

Tanya päevik Hand-in-hand-with-the-sun

Täpselt niimoodi käest kinni hoides jalutasime Lucieniga täna järve äärde. Tahaksin temaga igavikule niimoodi vastu jalutada...

Pealkiri: Re: Tanya päevik Laup Märts 17, 2012 4:14 am

15.september

On möödunud aasta ja ma olen täpselt nii kaua vampiir olnud. Ma ei taha vampiir olla, sest mulle meeldiks vananeda ja normaalset elu elada. Aga samas see pole ainus põhjus, miks ma ei suuda õnnelik olla. Ma armastan Luce'i ega suuda teda unustada. Tal paistab minust pohhui olevat nüüd, kui ta kuulus on...kuigi ma elan veel tema juures ja me suhtleme. Ikkagi teeb see haiget, et ta käitub, nagu oleksin ma tema jaoks eikeegi. Samas aasta tagasi tegin oma suurima vea. Ma arvasin, et suudan Luce'i unustada, kui ma Riciga suhtesse astun, kuid ma eksisin. Samas ta kogu aeg räägib, et ma saadaksin selle tatika juba perse ja liiguks edasi. Kas see mees üldse saab aru ka, et see pole nii lihtne? Et see on peaaegu võimatu? Igatahes täna sain ma teada, milline tõbras Ric tegelikult on. Kõik, mis teda huvitab, on vaid seks. Ma ei taha teda enam kunagi näha ega temaga mingit tegemist üldse teha. Kui imelik, aasta tagasi palusin ma Luce'i et ta laseks minevikust lahti ja lõpetaks selle emotsemise...noh, seda ta mõnes mõttes tegigi, aga nüüd olen mina täpselt samasugune. Ma ei ole enam see elurõõmus ja tugev tüdruk, kes olin enne. Ma olen selle kõik kaotanud, sest olen väsinud pingutamast...ma pingutaks niigi justkui eimillegi nimel. Soovin, et saaksin lihtsalt surra, et ma ei peaks lõpuks enam kannatama. Ma olen kannatamisest väsinud. Lõpuks suutis aga Ric mu endast välja viia ning ma parem ei räägi, mida ma tegin. Ma poleks endast seda oodanudki, kuid ma tõesti kahetsen...ma tapsin päris palju süütuid inimesi ja ka pooled Dark Castle'i keskkooli noored. Ma ei andesta endale seda tegu iialgi. Need süütud elud kaaluvad üles minu oma, ma olen surma väärt. Vähemalt nii mõtlesin ma pärast seda kohutavat tegu, kui ma hakkasingi nõgesepõllu poole minema, et mürgiste nõgeste keskel surra. Arvatavasti jääbki see mu viimaseks sissekandeks, sest ma olen praegugi nõgesepõllul ja kavatsen oma kannatused lõpetada. Hüvasti.

-Tanya

Tanya päevik Rest-in-Peace-Michael-Tobi-Oyedeji

Tanya päevik Rest-in-Peace-Michael-Tobi-Oyedeji

Pealkiri: Re: Tanya päevik Reede Apr 06, 2012 3:25 am

19.september

Ma arvasin, et eelmine sissekanne jääb viimaseks. Mõnel määral jäigi, aga tänane märgib minu uue elu algust. Noh...tappa ma end ei saanud, sest Sebastian leidis mu ja me läksime tagasi Dark Castle'i koju. Ma rääkisin talle kõik südamelt ära ja siis karjusin Lucieni peale...ma hakkasin hiljem kahetsema, et talle nii halvasti ütlesin, kuid siiski otsustasin ma Kanadasse tagasi minna. Alguses ma plaanisin igaveseks Kanadasse tulla ja mitte kunagi enam Dark Castle'isse tagasi pöörduda, kuid Sebastian pole ju süüdi, et Lucien mu südame purustas. Sebastian on mulle alati nii hea sõber olnud ja mind toetanud, kuid samas Lucien on mulle ka kallis. Valus oli lahkuda, aga nii on lihtsalt parem. Ma lubasin Northropi vendadele, et ei unusta neid kunagi ning tulen neid ikka vaatama. Terve lennu ma nutsin ja ega ma ka Kanadasse jõudes rõõmsam ei olnud. Siis kohtusin ma ühe inimpoisiga. Ta tahtis nii väga teada saada, mis minuga on, kuigi ta ei tunnegi mind ise. Ma üritasin teda hoiatada, et ta minust eemale hoiaks, sest ma tõesti ei tahtnud jälle kontrolli kaotada. Ta lõhnas ju nii hästi. Poiss ei kuulanud mind ja ma hammustasingi teda. Tema veri oli imeline, kuid siiski sundis mingi kummaline jõud mind peatuma ja võimalikult kiiresti kaduma. Koju jõudes tabas mind aga igatsus...ma mäletasin seda poissi. Ma lihtsalt pidin teda uuesti nägema. Ma tunnen, et pean teda kõige eest kaitsma, eriti iseenda eest. Ta on mu lootus. Ma vajan teda, sest ta hoiab mu valu minust eemal. Ta hoolib minust ja ma soovin, et suudaksin temasse armuda. Ma lubasin endale, et kaitsen teda ja teen tema jaoks kõik, et tal oleks turvaline ja hea olla. Ta on mulle nii kallis. Praegu aga aitab. Eks näis, kuidas asjad meie vahel kujunema hakkavad.

-Tanya

Tanya päevik 2928349719_cf301b087b