Dark Castle'i keskkool(Rollimäng)

"Te kumbki ei sure. Fred on siin," ütles Seb. Nende sõnadega tõmbas ta kihvu kasutades Mariani kõhu lahti, aidates seejärel lapse ilmale. Ta võis ju seda esimest korda teha, aga polnud ikkagi selline argpüks nagu Luce.

"Hästi. Otsime siis inimesi," nõustus Mitch ning järgnes Tanyale. Tapmine polnud küll õige, aga sellised elukaid ellu jätta polnud ka parem variant.

Marian ei jõudnud valu tundagi, sest kõik käis nii kiiresti ja ta keskendus sellele, et laps ellu jääks. Siiski kaotas ta palju verd, sest tal olid tekkinud ka sisemised verejooksud. ,,Ma tahan teda näha," ütles ta nõrgal häälel. Elu oli vaikselt neiust välja voolamas ning silme eest tahtis vägisi mustaks tõmbuda. Siiski ei tahtnud Marian enne surra, kui on oma last näinud.

Tanya jooksis välgukiirusel ühte vaesemasse linnaossa. Seal on kurjategijaid küll ning tüdruk teadis, et igal õhtul saab keegi sealsamas peksa või vägistatakse mõni mööduv naine ära.

Seb otsustas Mariani soovile vastu tulla ning andiski lapse temale. Isegi kui Marian päriselt ei suregi, on tal ikkagi õigus kohe praegu oma last näha. Oma mõtetes kirus Seb Lucienit, kes nii vastutustundetult jooksu oli pannud.

Mitch püsis Tanyal kannul ning kontrollis meeletega ümbruskonda, et leida mingeid märke inimestest, kellest peagi nende toit saab.

Marian naeratas õrnalt, kui oma vastsündinud tütart nägi. Tal olid Lucieni silmad ja imearmsad lohukesed põskedes, mille pisike oma emalt päris. Õnnelik naeratus näol, jäi Marian äkki silmad pärani surnult lamama.

,,Siiapoole," ütles Tanya sosinal ja hiilis ühte urkasse, kus mõni paks rasvase kõhuga mees riideid vahetas. Kui rõve. Oleks tema veri vähemalt hea.

Seb võttis nüüd lapse enda kätte ja andis Fredile märku, et ta võib nüüd alustada. Fred läks Mariani juurde, sulges silmad ja keskendus selleks suureks pingutuseks. Vaevalt oli ta Mariani puudutanud, kui tüdruku haavad juba paranema hakkasid.

Mitch järgnes hiirvaikselt Tanyale. Ka talle ei meeldinud see vaatepilt, aga sellest pole erilist lugu, kui veri hästi maitseb.

Mariani silmad vajusid kinni, kuid ta ei olnud veel päris tagasi tulnud. Teispoolsus justkui hoidis teda kinni, aga ta teadis, et ta tuleb tagasi.

Tanya paljastas kihvad ning tungis aknast sisse, lüües koha oma kihvad mehele kõrri. Randmed jäägu siis Mitchile.

Seb hoidis ikka oma venna last süles ning jälgis Mariani. Fred oli küll oma töö teinud, aga ta ei kavatsenud veel ära minna ja Lucien hakkas lõpuks ometi tagasi kodu poole kõndima.

Mitch hüppas välgukiirusel läbi akna ning tema saagiks jäidki mehe randmed, kuhu kutt pikemalt mõtlemata kihvad sisse lõi.

Marian nägi äkki mingit valgust ning korraga avas ta silmad ja oli tagasi seal, kus ta suri. ,,Kus mu tütar on?" küsis ta. Ta polnud isegi nime veel pisikesele mõelnud, aga ta tahtis ikka, et Luce ka oma äsjasündinud tütart näeks. See laps on ju nii armas ja kuidas saakski teda mitte armastada?

Tanya jõi veel mehe verd ja otsustas, et jätab natuke ka Mitchile. Ei tohi ju liiga ahneks minna, kuigi ta plaanis terves selles tänavas täna puhastustöö teha.

"Siinsamas," vastas Seb ja ulatas lapse uuesti Marianile. Ta oli õnnelik, et selle elustamisega nii kähku läks ning laps jälle emaga saab olla, kuigi oli kogu aeg kindel olnud, et Marian elab veel kaua. Luce jõudis nüüd koju ning läks ise ka teiste juurde, kuid ei lausunud sõnagi.

Mitch jõi samuti oma ohvri verd, kuni tolle keha oli täiesti lõdvaks muutunud ning verd polnud enam ollagi. Nüüd tuleb järgmine välja valida.

Marian ei öelnud ka midagi, vaid tegeles oma äsjasündinud lapsega. ,,Piim tuleb sooja panna," ütles ta. Ei tea, kas seda üldse ongi. Loodetavasti ikka on, kuna Marian oli seal ise elanud ja piim kuulus ka tema enda igapäevasesse menüüsse. Siiski mõtles ta veel, mida lapsele nimeks panna, sest Lucy oleks labane, aga ometigi tahtis ta midagi sarnast Lucienile.

,,Vali sina nüüd ohver," ütles Tanya ja tõmbas keelega üle oma veriste huulte. Viimane tilk ju tuleb ka kuidagi enda organismi saada. Nämm.

Luce vaatas Mariani ja seda last, aga ei öelnud ikka veel sõnagi. Lähemale ka neile ei kõndinud. Seb oli Luce'i peale tige, aga mida temagi teha sai. Lollile on raske mõistust pähe panna. Seb ise oleks küll oma lapse eest hoolitsenud, kui ta saaks isaks, aga seda lähiajal kindlasti ei juhtu.

"Ma ei ole selles nii hea. Ikkagi alles algaja," ütles Mitch. Tema ei osanud nii hästi aru saada, kas tegu on kurjategijaga või lihtsalt ebameeldiva inimesega.

,,Sa oled argpüks," sosistas Marian Luce'ile. ,,Ma olen sinus pettunud." Siis läks ta lapsega kööki ja pani ise piima sooja. Oma tütart mõnda aega vaadanud, otsustas neiu, et lapse nimeks saab Lucienne. See nimi kõlas lihtsalt kuidagi ilusalt ja see sobis ka.

,,Sa pead nende meeli tajuma," ütles Tanya. ,,Pidudel on see muidugi tunduvalt lihtsam, aga ma olen liiga näljane, et õhtut oodata."

Luce ei vastanud midagi, vaid seisis endiselt ühe koha peal. Kööki Marianile järele ta samuti minna ei kavatsenud ning loomulikult polnud tal õrna aimugi, mis lapsele nimeks saab. Las Marian ise mõtleb.

"Aga siis aita mul seda teha. Ma ise ei oska," ütles Mitch. Ta oli veel liiga lühikest aega vampiir olnud ning ka mingit võimet polnud kutil avaldunud. Kui just selleks võimeks pole 'saamatus'.

Marian oli Luce'is pettunud, kuigi armastas teda. Tal ei ole mujale elama ka minna, sest ta ema näeks kohe ära, et see ei ole normaalne, et Marianil juba laps on. See laps on veel ise ju poolvampiir. Teinud piima soojaks, valas Marian selle lutipudelisse ning läks Lucienne'i toites teiste juurde tagasi. Kas lasta Luce'il oma tütart lähemalt näha või mitte? Seni oli poiss teda vaid Mariani sülest näinud.

,,Aga meil on mingi müstiline sarm, mis inimesi ligi tõmbab," ütles Tanya. ,,See aitab sul niigi neid juba tunnetada."

Lucien oli vahepeal diivanile istuma kolinud ja teleka käima pannud, kust tuli mingi idiootne film, aga ikkagi parem tegevus kui mitte midagi. Nii sai ta mõtted Marianilt ja lapselt eemale, kuna ta tõesti ei tahtnud lapsega tegemist teha. Luce isegi ei teadnud, kas ta on tüdruk või poiss.

"Ma pole sellele varem mõelnud. Noh, vampiirina. Oma inimmälestustele ma väga ei mõtlegi," lausus Mitch. Põhiliselt mõtles ta inimmälestustest ainult sellele, kui nad Tanyaga esimest korda kohtusid.

Marianil oli tegelikult tahtmine Luce'ile vai sisse torgata ja ta ära tappa. Kuidas ta saab sellist idiooti üldse armastada? Neidis läks Sebastiani juurde. ,,Tema on Lucienne," ütles ta ja andis lapse poisi kätte.

,,Need oskused tulevad vanemaks saades," vastas Tanya. ,,Aga inimesi on täitsa lõbus jahtida."

Seb naeratas, kui Marian lapse talle hoida andis. Kutt märkas, et tüdruk on väga tema moodi (õigemini Lucieni moodi, sest too on ju lapse isa, kuigi nad on kaksikud). "Mulle meeldib see nimi," ütles Seb ning piilus korraks venna poole, kes tujutult diivanil lesis.

"Sa räägid juba nagu vampiir, kellel on mitu sajandit kogemusi," muigas Mitch. Aga eks olnud Tanya nõiakunst ka talle abiks.

,,Kuule, anna mulle nõu," palus Marian. ,,Kas ma peaksin Lucienil laskma teda näha või mitte?" küsis tüdruk. Ta ise ei teadnud, kuigi arvas, et Luce poleks seda tegelikult väärt. Samas on Luce'il õigus last näha, sest Lucienne on ka tema tütar.

,,Tead, ma olin vahepeal lühikest aega täitsa metsik äsjasündinu," ütles Tanya. ,,Mul on ikka süümekad, et ma need süütud inimesed tapsin, aga kõige hullem oli see, et mulle isegi meeldis neid tappa."

"Mina ei oska sind oma nõuga aidata. Sina oled ikkagi see, kes otsuseid langetab. Kui talle meeldib persevesti mängida, siis lasku aga käia. Ta ei vääriks seda, kuigi õigus ju on. Ma tõesti ei tea," vastas Seb.

"Vampiir ju ikkagi. Refleksid ja tunded on hoopis teistsugused. Ma isegi mõistan sind," ütles Mitch. Oli temalgi selliseid hetki ette tulnud, kui tahaks tappa, aga viimasel hetkel sai ta ikkagi pidama.

,,Ma ikkagi lasen tal vist pisikest näha," ütles Marian. ,,Kuigi parema meelega lööksin talle vaia südamesse." Öelnud need sõnad, läks ta Luce'i juurde. ,,Ma arvan, et sul on ka õigus Lucienne'i näha, kuigi sa ilge sitapea oled," ütles ta ning andis lapse ikkagi poisile.

,,Tunded on võimsamad," ütles Tanya. ,,Oled sa seda juba tundnud?" küsis ta siis Mitchilt.

Luce tegi oma silmad lahti, kui miskit talle kätele poetati. Lapsega oli siis tegemist, kuid ometi ei kuulnud ta, mida Marian ütles, sest oli oma mõtetes nii kinni, et ei teinud kuulmagi ümberringi toimuvast. "Ja mis ma nüüd tegema pean?" küsis ta.

"Olen küll," vastas Mitch. "Eriti minu tunded sinu vastu. Seda ei anna varasemaga kuidagi võrrelda, kui ka siis olin sinusse lootusetult armunud."

,,Lihtsalt vaata teda," vastas Marian. ,,Ta on sinu tütar." Pisitüdruk oli tõesti väga oma isa moodi, kuigi emalt oli ta saanud oma armsad põselohukesed. Marianile tulid pisarad silma, kui ta nägi, kuidas Lucienne oma isa vaatas ja oma pisikese käe tema põsele asetas.

Tanya näole ilmus naeratus, kuid oma kihvu ta tagasi ei tõmmanud. ,,Ma armastan sind," lausus ta.

Luce vaataski, aga tema suust ei tulnud rohkem ühtegi kommentaari. Laps võis ju armas olla, aga ikkagi tundis ta ennast imelikult. Luce ei olnud valmis isaks saama. Õigemini poleks ta seda teatud põhjustel üldse mitte kunagi tahtnud.

"Mina armastan sind ka," ütles Mitch. "Ja seda ka, et sul on nunnud kihvad. Ära proovigi neid peita. Mulle meeldib nii."

Marian naeratas õrnalt ja otsustas, et jätab Luce'i lapsega natukeseks kahekesi. Ta tahtis ise ka veidi süüa ja seega mõtles ta midagi köögis teha, sest ei viitsinud kogu aeg mingit valmistoitu ka närida. Niisiis teeb Marian endale õhtusöögiks praekartuleid.

Tanya naeratas. ,,Ja miks sulle mu kihvad meeldivad?" küsis vampiir siis meelalt.

Mis Lucienil ikka üle jäi, kui last oma süles hoida. Aga vastsündinuga ei osanud ta loomulikult ümber käia. Mis asendis neid üldse hoidma peab? Igatahes tegi Luce nii, nagu talle tundus õige olevat ja lootis, et ta liiga mööda ei pane, sest muidu saab Marian jälle tigedaks.

Mitch naeratas vastu. "Sest su kihvad on seksikad. Tapvalt seksikad," vastas ta. Mõnele inimesele need ehk seksikad ei tundunud, aga tapvad kindlasti.