Harvey päevik

17.05.2011

Kirjutan jälle üle pika aja. Kui ma vaatan oma päeviku eelmist lehekülge, siis ei suuda ma ära imestada, kui palju mu elu selle lühikese aja jooksul muutunud on. Tema surmast on möödunud peaaegu 5 kuud... Mu viimane sissekanne päevikusse oli tehtud 3 kuud tagasi. Ma olin nii õnnetu ega teadnud, mida oma eluga peale hakata. Kõik see on alles nii värske, aga juba suudlen ma teist tüdrukut... Tegelikult Charlotte on väga eriline tüdruk. Mulle jäi ta kohe alguses silma. Võib-olla oli asi selles, et ma tahtsin teada, mis temaga juhtus. Mingil teadmata põhjusel hakkasin teda isegi lohutama ning talle oma tuge pakkuma. Ma polnud juba kuid kellegagi eriti rääkinud, aga nüüd järsku olen Charliega nii lähedaseks saanud. Mulle meeldib tema läheduses olla. Ma ei tea, kas see on Liana suhtes lugupidamatu, kuid ma ei suuda Charliet enam üksi jätta. Ma vajan teda. Samas pole ka minu tunded Liana vastu veel kustunud. Mulle teeb tema surm ikka veel haiget, kuid Charlie aitab mul mõtteid mujale viia. Temaga koos olles tunnen, et ma suudan vahel isegi õnnelik olla. Aga ma ei saa ju neid mõlemaid korraga armastada? Ma pole praegu küll nii masendunud kui mõni aeg tagasi, kuid raske on mul ikkagi. Selleks, et Charlie minuga õnnelikuks saaks, tuleb mul mälestustest lahti lasta. Ma ei suuda seda veel. Vaatan iga päev Liana pilti ja mõtlen, mis võiks praegu olla, kui ta oleks elus. Lubasin ju talle igavest armastust... isegi siis, kui ta peaks surema. Nüüd ongi ta surnud ning siiani olen oma lubadust pidanud. Aga mis saab edasi? Lõpetan praegu, kuna tahaksin värsket õhku hingata veel natuke oma elu üle mõelda.

Harvey.

18.05.2011

Üle pika aja tunnen ma ennast hästi. See tunne on kestnud juba paar päeva ning arvatavasti jääb ka nii. Ma suudan jälle naeratada ja õnnelik olla. Mu elu on jälle endale mõtte leidnud - Charlie. Ma ei kujuta ette, mis minust saaks, kui ta järsku kaduma peaks. Mingis mõttes olen ma juba temast sõltuvuses. Kuigi ma tunnen Charliet vähest aega, olen nagu tema külge klammerdunud. Sama asi oli Lianaga ka, aga praegune tunne tundub olevat tugevam. Anna mulle andeks, Liana... Aga ma tõesti vajan Charliet. Rääkisin hiljuti Masoniga ka ning küsisin temalt minu ja Charlie kohta. Tuleb välja, et me oleme hingesugulased. See tähendab, et me olemegi teineteise jaoks loodud. Ma usaldan Masonit ja tean, et ta ei valetaks mulle selliste asjade kohta. Charlie on minu tulevik. Olen juba oma eluga edasi läinud, kuid pean ikkagi lõplikult mälestustest lahti laskma. Pean Charliet toetama ja kaitsma ning mitte iialgi ei tohi juhtuda seda, et ta minu pärast haiget saab.

Harvey.

20.05.2011

Eilse päeva lõpp on õnneks nüüd minevik. Saime Charliega oma väikese arusaamatuse lahendatud ning kõik on jälle nii nagu varem. Me armastame teineteist ja mitte miski ei saa seda muuta. Loomulikult on mul Lianast kahju, sest ta sai päris kõvasti haiget. Kahjuks ei saa mina teda kuidagi aidata, kuid Hunter on temaga. Ma tõesti loodan, et nad saavad kunagi koos õnnelikuks nagu mina Charliega. Ma lihtsalt ei suuda tundigi Charliest eemal olla, hakkan teda kohe igatsema. Täna näiteks käisin talle kihlasõrmust ostmas. Raske oli keskenduda selle tohutu kuhja ilusate sõrmuste vahel valimisele, kui mu mõtted kogu aeg tema juures olid. Ma mõtlesin meie ühisele tulevikule - meie kahekesi koos oma lastega. Charlie tahab kindlasti lapsi, sellest olen juba ammu aru saanud. Mulle nii meeldib teda õnnelikuna näha. Ning ma ei unusta kunagi tänast päeva. Kui ma täna juveeliärist kodu jõudsin ja Charlie juurde läksin, siis oli tema näost selgelt näha ootusärevus. Ta teadis, et midagi tähtsat on tulemas, aga abieluettepanekut ta ilmselt veel ei lootnud. Igatahes palusin ta endale naiseks ning ta oli nõus. Ja sellest piisas, et kogu tänane päev minu jaoks unustamatuks muuta. 1. juunil me siis abiellumegi.
Nüüd aga tahaksin jälle Charlie juurde minna ja temaga koos olla. Arvatavasti kirjutan päevikusse järgmise sissekande pärast meie pulmi.

Harvey.



Siin on üks pilt Charlie kihlasõrmusest.

01.06. 2011

Nüüd kirjutangi päevikusse uue sissekande, mida ma mõni aeg tagasi lubasin. Täna siis toimusidki minu pulmad ning sain ametlikult Charlie abikaasaks. Hommikul ei suutnud ma kuidagi ära oodata seda, kui ma lõpuks pean kirikusse minema. Kulutasin nimelt riietumisele rohkem aega, et ma ei mõtleks kogu aeg sellele, kui väga ma juba kirikusse minna tahaksin. Lõpuks jõudis see aeg siiski kätte, aga ma pidin ikkagi päris kaua Charliet ootama. Kui ta juba minu poole kõndima hakkas, ei saanud ma temalt kuidagi silmi. Ta oli lihtsalt rabavalt kaunis. Nüüd on ta alatiseks minu oma... Kui Charlie hiljem lillekimbu õhku viskas, püüdis selle kinni tema sõbranna Jessica, kes on omakorda minu sõbra Masoni tüdruk. Nemad on siis ilmselt järgmised abiellujad. Lisaks paljudele teistele külalistele oli ka Liana pulmas, sest Hunter kutsus ta endaga kaasa. Liana ei tundunud üldse mu abiellumisest löödud olevat. Nägin teda isegi naeratamas ning ma ei usu, et ta teeskles. Ma arvan, et neil Hunteriga on juba midagi vaikselt toimumas... Ning veel üks paljulubav paarike on Logan ja Marissa. Nii palju kui mina nägin, vahtisid nad enamasti ikka teineteist. Mul on hea meel, et ka teistel hästi läheb, mitte ainult minul ja Charliel. Peale selle, et me just abiellusime, juhtus veel midagi imelist. Nimelt saame me Charliega lapsevanemateks. See tähendab, et kahe kuu pärast on mul juba täiuslik perekond. Ma pole mitte iialgi nii õnnelik olnud, kuigi veel õnnelikumad aastad on alles ees. Aga ma praegu ma lõpetan kirjutamise. Tahaksin nüüd tagasi oma naise juurde minna.

Harvey.



Meie tuba paar tundi enne pulmaööd.

19.07. 2011

Mina jälle siin. Mu viimasest postitusest on möödas rohkem kui kuu. Olen Charliega õnnelikus abielus ning tema kõht kasvab järjest suuremaks. Umbes kuu aja pärast peaks ta sünnitama ka. Hetkel oleme Andrea ja Mici pool. Charlie mõtles, et me oleme kogu aeg ainult kahekesi ja oma sõbrad peaaegu ära unustanud. Pidin temaga nõustuma. Olin ka ise varem sellele mõelnud, et tahaks neile külla minna. Lõpuks siis jõudsimegi kohale. Rääkisime nendega mõnda aega juttu. Ühel hetkel hakkasid aga Andreal valud. Mic tegutses kiiresti ning tõmbas tema kõhu hammastega lahti ning võttis siis lapsed välja. Jah, neid lapsi oli koguni kaks. Üks oli tüdruk ja teine poiss. Igatahes verd oli igal pool ja seda lõhna oli raske välja kannatada, kuid ma olen õnneks piisavalt tugev, et ka kõige hullemale verejanule vastu seista. Charlie tundus üsna hirmunud, kui ta seda sünnitust nägi. Tahtsin ta enne isegi sünnituse ajaks mujale viia, kuid Charlie polnud nõus. Ning kõigest kuu aja pärast tuleb tal endal sama asi läbi elada. See saab ka minule raske olema. Kuigi ma enne teadsin, et pean ta kõhu lõhki rebima, aga ma ei suutnud kunagi ette kujutada, kui jube see ikkagi olla võib. Nüüd pean ennast selleks vaikselt ette valmistama hakkama. Ainus hea asi kõige juures on, et see kestab õnneks lühikest aega. Aga nüüd ma lõpetaks praegu ning läheks tagasi oma naise juurde. Üritan millalgi jälle kirjutada.

Harvey.


Üks vana pilt minust. Üritasin sädeleda nagu Edward xD