Dark Castle'i keskkool(Rollimäng)

Marian nautis seda, kuidas Luce teda hellitab ega tundnudki, et ta kehal sinikad on. Tal oli poisiga liiga hea.

Elizabeth naeratas, kui seda päeva meenutas. Sam oli küll alguses üritanud teda vältida, aga neiu mõistis, et see oli tema enda pärast. Siiski said nad ju lähedaseks ja nüüd on nad abielus.

Lõpuni ei tundunud enam palju olevat ning Luce lootis, et isegi Marian saab ikkagi oma naudingu kätte, et kutt ennast vähem saamatuna tunneks.

"Sul on alati nii nunnud mõtted," ütles Sam samuti naeratades. Päris palju aastaid oli juba nende kohtumisest mööda läinud, aga ikka veel tundus, nagu oleks see toimunud alles mõni kuu tagasi.

,,Sügavamale," ütles Marian hingeldades. Neiu tundis, et selleks, et lõpuni jõuda, peab Luce sügavamaid tõukeid tegema.

,,Sina oled nunnu," ütles Elizabeth ja tegi Sami huultele väikse musi. Temalegi tundus, nagu oleks ta Samiga alles eile tutvunud.

Luce täitis küll Mariani soovi, aga mõtles ise, et tegelikult peaks rahulikumalt võtma. Tüdrukul oli juba nagunii päris mitu sinikat tekkinud.

Sam naeratas ja võttis siis Elizabethi endale kaissu. "Sina samuti. Sa oled alati nunnu olnud."

Marian hoidis kõvasti Luce'ist kinni ning jõudis varsti ka lõpuni. ,,Sa oled imeline," sosistas ta siis poisile, endal keha sinikaid täis.

,,Minu kiisuke," naeratas Elizabeth ja suudles õrnalt Sami.

Ka Luce oli nüüd lõppu jõudnud ning naeratas kergelt. "Hoopis sina oled. Ma peaksin tegelikult palju parem olema, kui minu kogemusi arvestada."

Sam ei jõudnudki Elizabethi pandaks nimetada, kui teda juba suudeldi. Loomulikult suudles Sam Elizabethi vastu ja nihutas ennast talle veelgi lähemale.

,,Ma tunnen, et ma vist isegi armastan sind," lausus Marian õrnalt Luce'i nägu silitades. Uskumatu, et alles ta vihkas seda poissi ja nüüd äkki tähendab ta korraga neiule nii palju.

,,Ma olen nii õnnelik, et meil on terve igavik," lausus Elizabeth. Tüdruk mäletas oma muutumist, ka see oleks olnud justkui eile, aga ta oli õnnelik, et Sam ta muutis.

Luce manas näole naeratuse, aga sisimas muutus jälle kurvaks. Mingi põhjusel olid need sõnad teda häirima hakanud ja parema meelega ei kuuleks ta üldse seda, et keegi teda armastab.

"Mina olen samuti õnnelik. Me oleme alati noored ja teineteise jaoks olemas. Mida muud veel tahta osata," naeratas Sam, võttes samal ajal Elizabethil käest kinni.

Marian puges Luce'ile kaissu ja kallistas teda kõvasti. Tema ju ei teadnud, mis poisiga toimub, aga ta tahtis tema oma olla.

,,Seda muidugi," lausus Elizabeth naeratades. ,,Kuigi ma igatsen seda inimeste toidu maitset ja ma ei saa seda enam kunagi süüa."

Luce silitas Mariani juukseid ja suudles siis tüdrukut laubale. "Ma vabandan nende sinikate pärast. Olen sinu jaoks ikkagi liiga tugev," ütles ta.

"Mina igatsen ka, aga parem olla ilma toiduta kui ilma sinuta," ütles Sam. Loomaveri ei maitsenud inimeverega võrreldes just kuigi hästi, aga tuli hakkama saada, sest mingit tapjast Samist ei saa.

,,Aga ma tahan ikkagi sinu oma olla," lausus Marian Luce'ile silma vaadates. Ta nägi neis pruunides silmades kurbust, kuid ei mõelnud siiski alla anda.

,,Selles mõttes on sul õigus," lausus Elizabeth. Siiski olid nad küllaltki noored vampiriid, nad polnud veel 60 aastatki vampiirid olnud.

"Sa oledki juba," ütles Luce. Ta ei kavatsenud Mariani maha jätta ega midagi muud nõmedat teha ning seega oli tüdruku lähitulevik temaga koos kindlustatud, kui Marian ise teisiti ei taha. Kuid vampiiriks poleks Luce nõus teda muutma.

"Noored oleme igal juhul, aga nii ongi parem ju," ütles Sam. Kui nad vanaks jääksid ning ära sureksid, siis ei saaks nad ju enam koos olla.

Marian naeratas ja andis Luce'i huultele väikse musi. ,,Sa oled nii kallis," sosistas ta sügavalt poisi pruunidesse silmadesse vaadates.

,,Seda küll," ütles Elizabeth. ,,Kuigi koos vananeda oleks ka armas...mitte, et ma igatseks meie inimelu."

"Kallis" sobis Luce'ile igatahes paremini kui lääged armuavaldused ning see juhtis ta hetkeks oma kurvematelt mõtetelt kõrvale. "Sina oled minule samuti kallis," lausus Lucien.

Sam muigas. "Ma arvasin, et sa ei taha vanaks jääda. Aga samas koos sinuga poleks ka siis viga."

Marian naeratas ja puges Luce'ile rohkem kaissu, kuigi poisi nahk oli nii külm. Nüüd võiks küll magama jääda.

,,Ma ei tahtnud olla vanem kui sina," ütles Elizabeth. ,,Sina ju pididki igavesti nooreks jääma ja see oleks imelik, kui ma mingi vanamutike juba sinu kõrval oleksin."

Luce naeratas samuti, kuid siis jäi talle üks Mariani sinikas silma ja see tegi teda kõike muud kui õnnelikuks. "Äkki tahaksid mu verd natuke?" küsis ta.

"Seda muidugi. Aga kui mina oleksin ka inimene. Mida sa sellest arvaksid?" küsis Sam. Ise oli ta vahel sellele mõelnud.

Marian kortsutas kulmu. ,,Verd?" küsis ta veelkord. ,,Milleks?" Miks peaks Luce talle oma verd pakkuma? See ei maitse ju üldse hästi.

,,Siis oleks juba teine asi," vastas Elizabeth. ,,Aga nii naljakas on praegu mõelda, et me oleme igavesti teismelised ja ometi on meil juba lapselapsed."

"Sa pole siis oma väikseid haavu märganud?" vastas Luce küsimusega. Kui Marian ei taha tema verd, siis ei saa Luce sundida tüdrukut jooma.

"Ja meie lapselapsed saavad ka lapsed," muigas Sam. Selline nende vampiiride elu juba kord oli, kui sa kunagi vanemaks ei muutu.

,,Mis haavu?" küsis Marian. Ta polnud isegi sinikaid märganud ning tüdruk ei tunne, et miski talle valu ka teeks.

,,See on nii naljakas," ütles Elizabeth muiates. ,,Aga meil on nii palju lapsi juba."

Luce lihtsalt muigas ning ei öelnud rohkem midagi. Kui ei tunne, siis ei saa midagi erilist olla. "Unusta ära, mis ma ütlesin," lausus ta lõpuks.

"On küll," nõustus Sam. "Aga me pole ju päris tavalised ja seega ei saa seda vist imelikuks pidada."

,,Ei, tõsiselt," ütles Marian. ,,Millest sa räägid?" Kui kehal on haavad, siis las olla. Marian saab ju öelda, et ta sai kuskil suvakate käest peksa. Big deal.

,,Aga kui me tahame inimeste sekka sulanduda, siis on see imelik," lausus Elizabeth. ,,Me peame kõik välja mõtlema."

"Sul on mõned haavad ja sinikad ka, aga kui sind ei huvita, siis pole mul enam rohkem midagi teha ega öelda," vastas Lucien.

"Jah, sellega läheb jamaks, aga me saame ikkagi hakkama. Kui peamegi kolima hakkama, siis tuleb seda teha," ütles Sam.

,,Miks mul need on?" küsis Marian. ,,Sa ei teinud ju mulle haiget." Võib-olla ei ütleks neiu seda siis, kui tal ka mõni luu murdunud oleks, aga ta tundis, et pilt hakkab silme eest kaduma.

,,Muidugi," ütles Elizabeth. ,,Aga meie lapsed on ju ka igal pool laiali praegu, võib-olla ei ole kolimine vajalik."

"Ma olen ikkagi liiga tugev sinu jaoks, kuid ma ei teinud seda meelega. Mul on kahju," ütles Luce. Tal oli tõesti kahju, aga kui Marian verd ei tahtnud, siis polnud rohkem midagi teha.

"Parem oleks, kui ikkagi siia jääksime. Mulle meeldib siin, kuid varem või hiljem peame ikkagi kolima," ütles Sam.

,,Sa ei pea vabandama," ütles Marian, kuid äkki läksid tema silmad korraks pahupidi ja vajusid siis kinni. Ta oli minestanud.

,,Mulle meeldib ka siin, aga jääme jah algselt siia," nõustus Elizabeth. ,,Me saame hiljem ju tagasi ka tulla."