Franklini päevik

Pealkiri: Franklini päevik Esm Aug 15, 2011 4:32 am

22. juuli, 2011

Tere, päevik. Kirjutan jälle üle pika aja. Lihtsalt mu elus polnud midagi eriti juhtunud ning mul polnud kirjutamiseks erilist põhjust. Aga täna otsis see põhjus mind ise üles. Alustan siiski eilsega. Istusin pargis ja mõtlesin nagu tavaliselt oma elu üle. Mul polnud siis õrna aimugi, et midagi kohe juhtuma hakkab. Kuid natukese aja pärast ilmusid parki kaks tüdrukut, kes olid mõlemad maani täis. Nad olid vägagi heas tujus, kuigi jalgadel nad väga ei püsinud Üks jäi murule magama, aga teine tuli minu juurde. Minu juurde tulnud tüdruk oli väga ilus ning mulle meeldis täiega tema stiil. Tavaliselt ei luba ma endal selliseid asju märgata, aga eilne päev oli erand. See tüdruk ajas mingit segast juttu ja palus mu abi. Varsti jäi ta magama ka. Asetasin ta siis pingile. Aga siis tuli üks teine vampiir minu juurde, kes oli kõike pealt näinud. Harlan oli ta nimi. Ta arvas, et võiks need purjus tüdrukud kuhugi ohutumasse kohta viia kui õhtuhämaruses park. Jäin muidugi nõusse ja tõin oma auto. Viisime tüdrukud minu koju. Täna hommikul ärgates ei mäletanud kumbki neist eriti midagi. Üks neist (Shirley on ta nimi) arvas, et magas minuga xD No mida veel. Ma pole selline tõbras. Ta tahtis minuga midagi veel rääkida, aga ma läksin teise tuppa. Pole hea, kui ma inimestega või ükskõik kellega liiga palju suhtlema hakkan. Ma ei taha jälle peast segi minna. Väldin kõiki selle pärast, et ma vihkan oma võimet, mis mulle ikka veel eriti alluda ei taha. Nimelt näen ma teisele silma vaadates kogu ta elulugu. Ma tean kõike, mis temaga juhtunud on, tema suurimaid saladusi ja kõige piinavamaid hirme. Mõni teine mõtleks, et on ju väga lahe selliseid asju teada, aga mina vihkan seda. Ning ma ei suuda oma võimet eriti alla suruda. Algus oli muidugi veel hullem. Lisaks eluloole kuulsin ka samal ajal teiste mõtteid. Nende mõtete kuulmine kestis isegi siis edasi, kui ma ammu kodus olin ning need inimesed või kes iganes olid minust tuhandete kilomeetrite kaugusel. Ma kuulsin oma peas nende mõtete hääli, kes olid mulle silma vaadanud. Ma ei saanud hetkegi rahulikult olla, sest mu pea kumises erinevatest häältest. See põrgu kestis umbes nädala, kui ma lõpuks suutsin kõik need mõtted blokeerida, aga ma ei tea siiani, kuidas. Elan siiani suures hirmus, et võime mind jälle alt veab ning hakkan jälle iga hetk peas neid häälekesi kuulma... Aga mul ei õnnestu sellele vaatamata täiesti üksi olla. Ikka ja jälle tahab keegi minuga suhelda. Nagu näiteks täna. Too Shirley tahtis minuga msnis rääkida ning lõpuks suutis mind ka veenda parki minema ja temaga kokku saama. Lõpetangi nüüd kirjutamise ja kihutan sinna. Hiljem räägin, mis pargis toimus.

/Franklin

Franklini päevik Kurtish234f

Pealkiri: Re: Franklini päevik Nelj Aug 18, 2011 7:24 am

Sama päev endiselt...

Ma lubasin täna veel kirjutada ja siin ma nüüd olengi. Selle lühikese aja jooksul on juhtunud üllatavalt palju. Oma viimase sissekande lõpetasin sellega, et lähen parki Shirleyga kohtuma. Siit ka jätkaksin... Jõudsin siis parki ning jäin Shirleyt ootama. Kui ta lõpuks saabus, oli ta ennast ikka päris korralikult üles löönud. Hakkasin juba arvama, et ta üritab mind sebida või midagi. Enamuse ajast rääkis muidugi tema ja mina vastasin oma lühikeste lausetega. Vältisin temaga silmsidet nii hästi kui suutsin, aga mingil hetkel kaotasin ikkagi valvsuse. Shirley mõtles, et ma olen täiesti segane. Aga mida muud ta arvata saakski, kui ma täiesti ilma mingi põhjuseta temast eemale tõmbun ja teda justkui mitte milleski süüdistama hakkan. Tema ju ei näe, mis minu sees toimub. Minu pähe hakkasid tohutu kiirusega ilmuma tema mõtted. Ta ei teadnud, kas mind usaldada, üritas minu kahtlase käitumise põhjuseid iga hinna eest välja mõelda, tundis minu vastu lihtsalt huvi ning tahtis rohkem teada saada ja nii edasi. Kui ma pilgu mujale suunasin, kadusid ka need mõtted. Mulle lihtsalt ei meeldi tema peas tuhnida. Lõpuks läksime tema juurde. Rääkisime veel ühest ja teisest asjast kuni Shirley jälle minu kohta uurima hakkas. Võib öelda, et tundsin isegi mingeid süümekaid, sest mina teadsin temast kõike, aga tema ei teadnud minust peaaegu midagi. Pealegi ei meeldinud mulle mingil veidral põhjusel see, et ta mind veidrikust hulluks peab. Seega otsustasin talle tõtt rääkida. Ma olin valmist ükskõik milleks, aga tema käitumine ei vastanud mitte vähimalgi määral minu oletustele. Shirley palus ärajooksmise asemel mul temale hoopis oma kihvu näidata. Olin küll hämmingus, kuid täitsin tema soovi. Siis tegi ta muidugi jälle midagi ootamatut. Ta katsus sõrmega mu kihvu. Mulle loomulikult ei meeldinud see, aga järgnes jällegi midagi uskumatut. Shirley tahtis, et ma hammustaks teda! :O Ma üritasin talle selgitada, et ei kavatse seda mitte mingil juhul teha, kuid tema käis ikka peale. Ütleks nii, et ta koguni sundis mind oma verd jooma, provotseeris mind meelega. Mul oli tõesti kohutavalt raske näha tema verd enda ees voolamas. Ning ma kartsin, et annan lõpuks kiusatusele järele. Ma pole juba üle kaheksateistkümne aasta tilkagi inimverd maitsnud, aga kui ma seda viimati tegin, lõppes see mitmete süütute inimeste surmaga. Shirley ei andnud ikkagi alla. Ma tõesti ei mõista, mis tal arus oli. Viimaks mu kannatus katkes. Ütlesin talle asju, mida praegu kahetsen. Ma jätsin ta üksi ja kadusin. Järsku ilmusid minu mõtetesse mingid imelikud kujutluspildid, mis muutusid järjest hullemaks. Alguses ma arvasin, et mu võime hakkas jälle vastu minu tahtmist tööle ja need on Shirley mõtted. Kuid siis taipasin, et ta on ohus. Hoopis mingi võõras vampiir tekitas neid kujutlusi mu peas eesmärgiga mind kiusata. Ma nägin, kuidas ta Shirleyt piinas ja mõistsin, et tüdruk sureb peagi, kui ma talle appi ei lähe. Mu viha tema vastu haihtus nagu nõiaväel ning kihutasin maja poole, kus tüdruk elas. Harlan oli juba seal ning võitles selle naisvampiiriga. Naine andis siiski alla ja läks minema, aga lubas kunagi tagasi tulla. Shirley lebas teadvusetuna põrandal. Mul oli valus teda sellisena näha. Pärast selle vaatepildi nägemist lubasin endale, et teen tema kaitsmiseks ükskõik mida. Andsin talle oma verd ning peagi tuli tüdruk teadvusele. Ta hakkas kohe oma vanemate kohta pärima, aga me Harlaniga ei saanud kumbki sõna suust. Shirley läks siis ise vaatama ning tuli nuttes tagasi. Ma ei osanud teda kuidagi lohutada ka, kuid üks asi oli kindel - Shirley ei saanud seal enam päevagi elada. Hull mõrtsukeit võis iga hetk tagasi tulla ning kui ta peaks sellel hetkel üksi olema... Ma ei suuda seda õudust ette kujutada. Shirley jäi siiski minu ja Harlani ettepanekuga nõusse. Harlan viis laibad minema ja läks siis minu autot tooma ning mina aitasin Shirleyl asju pakkida. Nagu ootamatusi veel vähe oleks, teatas Shirley, et ta nägi mu aurat või midagi sellist ja väitis, et mind võib usaldada. Nagu vampiiridel üldse saaks mingi aura olla... Igatahes pärast Harlani tagasitulekut sõidutasin Shirley oma maja juurde ja nüüdsest on see ka tema kodu. Ma ei tea, mis edasi saab, aga tean vaid seda, et pean Shirleyt kaitsma. Miski minu sees ütleb mulle seda ning selle tunde vastu võidelda ma ei suuda... ega tahagi.

/Franklin

Ja sellest siis saigi nüüd Shirley uus kodu...

Pealkiri: Re: Franklini päevik Nelj Aug 25, 2011 9:24 pm

25. august, 2011

Oh jah, ma olen täiesti segi omadega. Ei tea enam isegi, mida ma tahan. Lugu on siis nii, et Shirley on juba paar päeva minu juures elanud ja selle lühikese aja jooksul on nii kohutavalt palju juhtunud. Ma hoolin temast, isegi väga, aga nii mõnelgi korral olin sunnitud selles kahtlema. Noh, me rääkisime Shirleyga igasugustest asjadest ning jõudsime lõpuks suheteni välja. Kuna ma tean tema tundeid enda vastu, siis üritasin talle selgitada, et ma ei kavatse kellegagi suhet luua. Shirley reaktsioon minu sõnadele ehmatas mind. Ta muutus täiesti hüsteeriliseks, nuttis ja laamendas. Ma olin lihtsalt hämmingus. Ja tema oli see, kes mõni aeg tagasi oli kindlalt veendunud, et ei taha mingite meestega enam tegemist teha. Ühel hetkel ta lihtsalt jooksis minema, lukustas ennast oma tuppa ja nuttis seal. Mina ei osanud midagi enam teha. Istusin elutoa diivanil ja lihtsalt mõtlesin. Ma olin õnnelik, et enam Shirley mõtteid ei kuulnud, sest see oleks kindlasti äärmiselt piinavaks osutunud. Aga siis tulid Jade ja Harlan ning Jade tahtis minuga millestki rääkida. Samal ajal läks Harlan Shirleyt lohutama. Jade sõimas mu loomulikult läbi ja üritas mind veenda, et just mina tegin Shirleyle haiget ja peaksin temalt vabandust paluma. Loomulikult polnud ma selle asjaga nõus, sest Shirley oli see, kes mind kogu aeg närvi ajas. Paar päeva tagasi üritas ta mulle vägisi oma verd sisse joota ja nüüd ei meeldinud talle see, et ma temaga suhet ei tahtnud. No olgu, ma tunnistan, et Shirley on ilus ja tore ja paljude meeste unistus, aga ma polnud temasse armunud. Minul läheb armumiseks vaja rohkem aega kui vaid mõni päev. Kes teab, kas ma üldse armuda suudan. Pole ma ju kunagi midagi taolist tundnud... Aga Shirley ei tahtnud sellest aru saada. Ta pidas mind juba enda omaks ega leppinud vähemaga. Aga mina tundsin ennast nurka surutuna nagu mingi armetu peni, kes kohe mööda köit ronima pannakse. Ma tõesti ei suutnud enam. Mind süüdistati selles, et ma Shirley tunnetele ei vastanud ja niimoodi talle haiget tegin. Minu enda tunnetest ei hoolinud aga keegi. Ja siis pandi mulle veel nõidus ka peale. Hiljem selgus, et see oli ikkagi Jade'i ja Harlani idee. Ühel hetkel ma lihtsalt langesin tohutute valude käes piineldes põrandale maha ja hakkasin nägema jubedaid nägemusi Shirleyst. Need olid nii tõelised, et ma kaotasin koguni ajataju ega tunnetanud enam maailma enda ümber. Ma nägin teda surnuna, siis enesetappu sooritamas ning ka seda, et tapsin ta ise. Sellele vaimsele piinale lisandus ka füüsiline valu, mis kõrvetas mind nagu inimese nahale sattunud söövitav hape. Kui see õudus viimaks läbi sai, kargasin ma püsti ja hakkasin märatsema. Lõin vihaga isegi oma toa akna katki. Siis olin ma täiesti kindel, et Shirley oli selles kõiges süüdi... et tema tahtis mind niimoodi kannatama panna. Ma jooksin kaugele sellest majast, kui ühel hetkel üks võõras vampiir mu peatas. Tema oligi see nõid, kes mind oma loitsuga Jade'i käsul piinas. Ta rääkis minuga üsna pikalt ja selgitas mulle põhjalikult, miks ta mulle nõiduse peale pani. Alguses ma muidugi ei kuulanud teda, aga viimaks jõudis mulle siiski kohale, et ma ei saa niimoodi jätkata. Kui nõid oli lahkunud, pistsin temalt saadud helesinise kiviga talismani taskusse ja läksin tagasi koju. Oma tuppa jõudes märkasin, et Shirley oli mulle arvutisse kirja jätnud. Ta vabandas siiralt ning tunnistas, et ei käitunud just kõige paremini. Läksin siis Shirley tuppa temaga rääkima ning kui olime omavahele jäänud, leppisin temaga ära. Panin talismani talle kaela ning nägin üle pika aja, et ta on... õnnelikum. Enne seda käis minust mingi värin läbi, kui ta mind kallistas. Ma ei tea, mida see tähendas, aga ma olin õnnelik, et me jälle omavahel läbi saime. Isegi. Peale selle nägin teda üle pika aja jälle naermas. Ma tõesti loodan, et me ei lähe enam tülli. Mitte kunagi.

/Franklin

Kollane roos - sõprus, rõõm, uus algus...

Pealkiri: Re: Franklini päevik Laup Sept 03, 2011 8:14 pm

2. september, 2011

Kirjutasin viimati eelmisel nädalal, aga selle aja jooksul on nii mõndagi juhtunud. Esiteks läks Shirley minema.(Hiljem tuli ikkagi tagasi.) Eelmisel nädalal me siis ajasime niisama juttu ja kõik oli tore, kui ma ise jälle kõik ära rikkusin. Me Shirleyga olime just ära leppinud. Ühel hetkel avastasin ta enda kaisust ning samal ajal ta nuusutas mind :O Ma ei tea isegi, kuidas ta mulle kaissu sattus. Igatahes reageerisin vist pisut üle, kui ta mu lõhna endale sisse hingas. Shirley muidugi solvus minu peale ja kadus oma tuppa. Ma ei läinud talle järele ka, vaid istusin elutoas ja mõtlesin omi mõtteid. Vahepeal käisin ka köögis verd joomas, et mõtteid mujale viia. Ma otsustasin Shirleylt vabandust paluda, aga kui ma tema tuppa jõudsin, oli ta läinud. Arvasin esimese hooga, et ta läks päriselt ära, aga siis taipasin, et kõik tema asjad olid alles. Peale läpaka muidugi. Samuti oli ta oma voodile jätnud ühe kaisukaru ja valge roosi. See pidi siis ilmselt tähendama, et ta tuleb ikkagi tagasi. Möödus umbes nädal, aga Shirleyt polnud ikka veel. Ma teadsin vaid nii palju, et ta on Harlani juures. Miski aga häiris mind selle juures. Loomulikult oli tal Harlani juures turvaline olla, kuid mulle ei meeldinud hoopis üks teine asi... Nad said hästi läbi ning Harlan võis ju vabalt hakata talle külge lööma. Ma lihtsalt ei suutnud seda mõtet peast välja saada. Ja üldse muutusid mu mõtted selle aja jooksul järjest hullemaks ja hullemaks. Mu silme ette kerkisid pildid Shirleyst, kui ta oli alasti Ma olin teda näinud ilma riieteta kõigest sekundi, aga seda oli piisavalt palju, et see pilt mulle igaveseks ajju jääks ja end meelde tuletama hakkaks. Ma olen ikka täiega nõme. Idioot ka. Räägin siis lühidalt veel tänasest ka. Mõtlesin jahile minna, et oma verevarusid täiendada. Aga metsa jõudes tekkis mul mingi imelik tunne ning unustasin oma algse eesmärgi. Ma kuulsin eemalt hääli ja jooksin nende suunas. Peagi nägin ühel lagendikul Shirleyt, Harlanit ja mõrtsukeite. Harlan võitles samal ajal mõrtsukeidega ning Shirley lebas verisena ja teadvusetult maas. Ilma pikemalt mõtlemata haarasin ta sülle ja jooksin kodu poole. Mul oli halb tunne, et Harlani tolle vampiiriga üksi jätsin, aga ma poleks saanud samal ajal võidelda ja Shirleyt kaitsta. Igatahes tuli mõne aja pärast Shirley teadvusele, kuid ta ei mäletanud juhtunust mitte midagi. Rääkisin talle olulisema ära ja andsin talle oma verd juua, et tema haavad paraneks. Varsti ilmus õnneks ka Harlan välja ning temaga oli kõik korras. Shirley õhutusel hakkasime tõde ja tegu mängima. Midagi eriti hullu mul teha ei tulnud. Ning mulle meeldis isegi see, kui Shirley tunnistas, et Harlanil pole temaga mingit lootust :O Eeh, ma ei teagi, miks see mulle nii väga meeldis. Aga ma lõpetan nüüd, sest mu mõtted ei lase mul rohkem midagi kirjutada.

/Franklin

Mina paar aastat tagasi. Üritasin oma inimvälimust järgi teha, kuigi soeng on täiega vale xD

Pealkiri: Re: Franklini päevik Nelj Sept 08, 2011 3:03 am

Ikka veel sama päev...

Ma lihtsalt pidin jälle kirjutama, sest mul on uudiseid. Alustan aga algusest. Me tegime vahepeal pausi ja mängisime siis tõde ja tegu edasi. Mul oli isegi lõbus ja naerda sai palju. Aga siis pidin Harlanile teo välja mõtlema. Kuna ma olen viimasel ajal nii kuri ja paha, siis otsustasin Harlani minema saata Asi pole selles, et ma teda ei salliks või midagi, aga ta lihtsalt käib mulle mõnikord närvidele. Ma ei oskagi vist seletada, miks. Shirley pärast vist... Niisiis saatsin Harlani Jade'i juurde, et ta Shirley rahule jätaks ja oma tähelepanu mujale suunaks. Kuid Harlan ei tulnudki enam tagasi mängima. Ma ei usu, et tuleb ka, sest päris mitu tunnikest on möödas juba. Ilmselt siis olid Jade'il muud plaanid ning ta saatis Harlani pikalt. Tegelikult on sellest isegi kahju. Mulle ei meeldi, et Harlan ikka veel vaba on. Ta võiks nagu endale mingi tüdruku leida, mitte vahtida neid, kes on teistest poistest huvitatud. Aga jah... me jäime siis Shirleyga kahekesi. Ta vaatas mind nii armsalt ja esimest korda tekkis mul tunne, et meil võiks isegi midagi välja tulla, kuid ma ei öelnud seda talle. Ja siis hakkas Shirley mulle järjest lähemale tulema. Ma lihtsalt ei suutnud eemale tõmbuda. Tema pilk langes äkki mu huultele ning ma ei osanud mitte midagi teha. Shirley tahtis, et ma suudleks teda, aga ma ei julgenud. Tema ju polnud mingi suvaline tüdruk, keda ma esimest ja viimast korda nägin. Mu esimene suudlus oli just selline. Ma polnud oma suudlemisoskustes kuigi kindel ega tahtnud endal Shirley ees marki täis teha. Kaua ma siiski mõelda ei jõudnud, sest ta väsis ootamisest ja suudles mind ise. Ma pole mitte kunagi oma elus midagi nii head kogenud... Lihtsalt nautisin tema õrnu ja sooje huuli ning unustasin kõik muu. Shirley jutu järgi sain ma isegi hästi hakkama :O Siiski arvan, et tema ülihead oskused jätsid minu saamatuse lihtsalt märkamatuks. Igatahes me oleme nüüd koos. Mu läbi aegade esimene suhe. Yeah, Frankie on nüüd tegija. Muidugi ma ei tea, kaua see meil üldse kestab. Ma olen ju kohutavalt igav ning Shirleyl võib minust kiiresti kõrini saada. Aga kui me lähemegi lahku, siis pole midagi parata. Vähemalt ei saa keegi mulle öelda, et ma pole proovinud. Ma üritan, tõesti üritan. Shirley on väga armas ja tore ja... maitsev ja miljon nunnut sõna veel. Ja tema veri... ooh. Kui ma temast nii palju ei hooliks, siis oleksin ta täna vist verest tühajaks joonud. Kohutav küll midagi niisugust kirjutada, aga see on tõsi. Nüüd aitab sellest teemast. Lähen tagasi Shirley juurde ja üritan teda lõbustada või midagi. Ma ei taha, et tal kohe esimesel päeval minuga igav hakkaks.

/Franklin

Tellisin netist meile lahedad kaelakeed ka. Homme saan need kätte. Ma loodan, et Shirleyle meeldivad

Pealkiri: Re: Franklini päevik Laup Okt 01, 2011 11:10 pm

16. september

Minu viimasest sissekandest on möödunud juba 2 nädalat. Mõtlesin siis vahepeal ühe lühema sissekande ka teha. Meie Shirleyga oleme endiselt koos ja õnnelikud. Mitte miski pole enam meie õnnele takistuseks. Isegi Harlan ei tiiruta enam Shirley ümber. Sai vist temast üle juba. Pealegi on tal nüüd Jade, kes hiljuti oma eelmisest peikast lahku läks, kuna tegelikult armastab ta Harlanit. Ja Jade'i eks Rufus leidis ka endale uue tüdruku... Suhed ongi segased asjad. Ühel hetkel armastad üht, aga siis ilmutab ennast keegi veel parem ja kõik muutub vaid loetud hetkedega. Ma loodan,et minu ja Shirleyga on teisiti. Ma ei suudaks enam edasi elada, kui ta ühel päeval avastab, et on leidnud kellegi parema... kellegi, kes on tema jaoks õigem. Kuid ma jumaldan teda ning tean, et ei suuda enam kunagi uuesti armuda. Ma tahan ainult Shirleyt. Mu süda küll ei tuksu enam, aga ta on siiski olemas, sest Shirley on seal oma koha sisse võtnud ega kavatsegi lahkuda. Mitte kunagi. Me oleme koos olnud kõigest paar nädalat, aga mulle tundub see aastatena. Ma oleks teda justkui kogu oma elu tundnud ning olen õnnelik, et ta minu oma on. Nüüdseks elame juba samas toas ka. (Põhjus selgub järgmises paaris lauses ) Kõigest natuke aega tagasi kasvas meie kirglik suudlus üle millekski enamaks. Ühel hetkel ei suutnud ega tahtnud meist kumbki ennast rohkem tagasi hoida ning ma magasin temaga. See oli meile mõlemale esimene kord. Võib öelda, et sain oma elu kõige fantastilisema kogemuse... Ma armastan teda meeletult Ainult sellest on kahju, et minu kehatemperatuur nii madal on, sest muidu oleksin teda palju kauem enda kaisus hoida saanud. Mulle piisab ka sellest, kui saan talle silma vaadata ning öelda, kui palju temast hoolin. Tunnen ennast nii hästi, et olen kellegi jaoks vajalik... et keegi tõepoolest tahab minuga koos olla. Aga ma ei teagi, millest praegu rohkem kirjutada. Olengi vist kõige tähtsama ära rääkinud. Pealegi ei tahaks ma Shirleyl ennast kauem oodata lasta. Seega siis lõpetan praegu.

/Franklin

Pole vist raske aru saada, keda see pilt kujutama peaks

Pealkiri: Re: Franklini päevik Teis Nov 22, 2011 4:47 am

18. oktoober

Mina jälle siin. Pole ammu kirjutanud, sest ega midagi väga olulist vahepeal ei juhtunud. Oleme lihtsalt Shirleyga koos ja endiselt õnnelikud, aga sellest ei anna ju eriti pikalt jutustada. Kuid pärast tänast pean kohe kindlasti kõik üles kirjutama. Paari päeva eest läksin jahile, sest ma polnud juba väga ammu verd saanud. Shirley pidin üksi koju jätma, sest teda ei saa ju ometi metsa kaasa võtta. Isegi kui ma tapan ainult loomi. Ka see oleks talle liiga räige vaatepilt. Pealegi olin täiesti kindel, et Shirley on minu majas kaitstud, aga ma eksisin. Kui tagasi koju jõudsin, polnud Shirleyt mitte kuskil. Selle asemel tundsin majas võõra vampiiri lõhna. Taipasin üsna kiiresti, et seda lõhna olen ka varem tundnud ning sain aru, kellele lõhn kuulus. Pikemalt mõtlemata võtsin lõhna järgi tema jälje üles ja jõudsin peagi ühe maja juurde. Vaevalt olin aknast sisse hüpanud, kui mõrtsukeit oma tigeda pilguga mulle vastu vahtis. Shirley aga lamas teadvusetuna maas. Pean tunnistama, et mu võimalused Shirley päästmiseks polnud just kuigi suured, sest algsest vampiirist minu jõud üle ei käi. Siiski ei kavatsenud ma alla anda, vaid olin valmis võitlema kuni surmani. Aga siis saabus nagu välk selgest taevast mulle abivägi. Mingi tundmatu kutt hüppas aknast sisse ning tõmbas mõrtsukeide tähelepanu täielikult endale. Ta hakkas koguni mõrtsukeidele vastu. Mina kasutasin kohe juhust, haarasin Shirley sülle ja läinud ma olingi. Ma ei tea siiani, kes oli see poiss, kes mul Shirley päästa aitas, kuid tänulik olen talle igavesti. Samas loodan ka, et ta oskas ennast mõrtsukeide eest kaitsta... Aga see pole veel kaugeltki kõik, sest kodus saabus järjekordne ootamatus. Kui Shirley oli ärganud, ei mäletanud ta enam mitte midagi. Tüdruk ei teadnud, kes olen mina ega osanud öelda isegi enda nime. Seletasin talle siis mõned olulisemad asjad ära. Shirley muidugi tahtis oma mälu tagasi saada ja palus mul ennast aidata. Viimaks taipasin, et tean ju kedagi, kes talle abiks olla võiks. Siis läksime Danielle'i juurde, kes õnneks teadis, mida teha tuleb. Me mõlemad pidime Shirleyga sama palju teineteise verd jooma. Seejärel andsin Danielle'ile taskuräti, kuhu ta Shirley verd peale tilgutas. Pärast seda põletas Danielle taskuräti tuhaks ja raputas tuha Shirleyle pähe. Tüdruk kaotas muidugi teadvuse, aga pärast seda, kui ta uuesti üles ärkas, oli ta oma mälu tagasi saanud. Läksime tagasi koju ja kõik on nüüd nii nagu enne. Kuid ma olen ikkagi mures, et mõrtsukeit võib kunagi tagasi tulla. Ma ei tohi Shirleyt enam hetkekski üksi jätta, sest järgmisel korral ei pruugi mul enam nii palju õnne olla. Võib-olla on just nüüd õige aeg Shirley vampiiriks muuta, sest siis kaotaks mõrtsukeit oma haiglase huvi tema vastu. Kuid ma ei taha peale käia. Shirley peab mulle ise ütlema, kui õige aeg käes on... kui ta on tõesti selleks valmis.

/Franklin

Minust ka siis midagi

Pealkiri: Re: Franklini päevik Kolm Nov 30, 2011 3:49 am

20. oktoober

Ja nüüd juhtuski see, mis kunagi nagunii oleks pidanud juhtuma. Shirley sai vampiiriks. Ma ei osanud aimatagi, et kõik nii kähku käib, aga pärast viimaseid sündmusi tundus see samm mõistlik. Shirleyl on lihtsalt nii ohutum, kuna vampiirina tema veri enam juua ei kõlba ja mõrtsukeit peab suu temast puhtaks pühkima. Ühel hetkel Shirley lihtsalt ütles mulle, et on nüüd valmis ja siis hammustasingi teda. Alguses mõtlesime, et see peaks toimuma südaööl, aga Shirley tahtis siiski varem. Ta pani selle jaoks isegi ühe seksika kleidi selga. Eks me mürasime ka natuke enne ta muutumist ja hiljem samuti Aga sellest ei pidanud ma rääkima. Kui Shirley silmad avas, olid need veripunased, mis mind aga üldsegi ei häiri. Olin natuke liiga ettevaatamatu, sest unustasin Shirleyle sõrmuse juba varem sõrme panna või kardinad akende ette tõmmata, et päike talle liiga ei teeks. Muidugi reageerisin piisavalt kiiresti ning see põlemistunne kestis vaid mõne sekundi. Minu üllatuseks talle isegi meeldib oma uus elu. Kiirus ja jõud on muidugi head asjad. Ja vahel ka kõrgendatud emotsioonid. Vampiirielu juures häirib mind praegu ainult verejanu, kuid ka seda on võimalik aja jooksul kontrolli alla saada. Shirley jõi näiteks kolm pudelit loomaverd ära ja alles siis jäi ta oma enesetundega rahule. Kuid Shirley on äsjasündinu. Samas on vampiire, kes isegi pärast pikki aastaid oma janu loomaverega kustutada ei suuda. Ma ei tea veel praegu, kuidas Shirley inimeste läheduses käitub, aga ma usun, et aja jooksul muutub ta piisavalt tugevaks, et neid mitte rünnata. Kindlasti pean Shirleyle kunagi ka võitlemist õpetama, sest ei või ju iial teada, millal seda vaja läheb. Ma ei ole küll kuigi hea võitleja, kuid tähtsamad võtted õppisin aastate eest selgeks. Aga praeguseks vist lobast aitab. Läheb parem värske kihvakandja juurde ja vaatan, kas ta äkki vajab midagi.

/Franklin

Tere tulemast kihvaliste sekka, musi!

Pealkiri: Re: Franklini päevik Püh Jan 01, 2012 9:10 am

15. veebruar

Ma pole päris mitu kuud kirjutanud. Laisaks läinud Võib-olla on asi selles, et mul uudiseid eriti ei ole, ainult mõni üksik. Aga oma nunnukast võiks küll rääkida. Shirleyt mõtlen loomulikult. Ta on juba paar kuud vampiir olnud ja oma uue eluga täitsa kohanenud. Eile oli sõbrapäev ja siis veetsime suure osa päevast verd juues. Südamekujulisi kommikesi ikka ei sööks ju xD Peale selle ostsin musile kihlasõrmuse ka, aga selle saab ta alles täna kätte. Eilne õhtu oli lihtsalt nii ideaalne. Las olla siis ka sõbrapäevale järgnev õhtu ideaalne. Sõrmus ise on valgest kullast ning rubiinist kivikesega. Kõige rohkem meeldis mulle tekst sõrmuse sisemisel küljel. Loodan väga, et Shirleyle meeldib samuti. Kui nüüd jälle millestki muust juttu teha, siis natuke aega tagasi hüpnotiseeris Samuel mu kallikese ära. See oli vajalik, kuna nüüd saab Shirley vabalt inimeste seltsis viibida ning ta ei pea kartma, et teeb kellelegi viga. Pean muidugi veel uurima, kui kaua hüpnoosi mõju kestab. Aga ma olen kindel, et kui mõju peakski mingi aja pärast kaduma, on Shirley võimeline ka ilma selleta hakkama saama. Verejanu kontrolli alla saada pole küll kerge, kuid kohe kindlasti ei ole see võimatu. Paljud vampiirid suudavad oma janu valitseda. Siiski võib tulla ette mõningaid libastumisi, kuid üldiselt ei tohiks midagi väga hullu olla. Tähtis on vaid üks märksõna - tahtejõud. Piisava tahtejõuga saab võimatust teha võimaliku. Muidugi mitte alati, aga mõnikord ikka. Läksin nüüd veidi teemaga uitama, kuid sellest pole vist midagi. Ega mul rohkem midagi rääkida polegi. Tahaks veel enne tänase sissekande lõpetamist öelda, et armastan Shirleyt meeletult ja jään teda alati armastama. See tüdruk on mulle kõik. Ta on minu elu.

/Franklin

See ongi eespool mainitud sõrmus.

Pealkiri: Re: Franklini päevik Esm Jan 23, 2012 12:22 am

18. veebruar

Mul on siis jälle mõned uudised. Nimelt sain Shirleyle abieluettepaneku lõpuks tehtud. See juhtus, kui Elizabeth ja Sam veel siin olid. Shirley oli muidugi väga õnnelik, kui tema kätt palusin ning punase kiviga sõrmuse talle sõrme libistasin. Ma ise olen ka loomulikult õnnelik, et temast minu seaduslik abikaasa saab. Pulmad toimuvad kolmeteistkümnendal. Sam ja Elizabeth on kindlasti sinna kutsutud. Samuti ka Jade ning Harlan ja veel mõned meie tuttavad. Väga suurt pidu me siiski korraldama ei hakka, sest Shirleyle ei meeldi väga sellised massiüritused. Minule ka mitte, sest ma pole ju kunagi eriti seltskondlik olnud. Piisab ka sellest, kui lähedasemad sõbrad pulma tulevad. Peale abielu on midagi veel, mis meid ees ootab. Me Shirleyga tegelesime teatud asjadega, mida ma siin pikemalt kirjeldama ei hakka. Pärast seda selgus, et ta jäi rasedaks. Umbes kahe kuu pärast peaks meie laps sündima. Muidugi pole meil aimugi, kas sünnib poiss või tüdruk. Valmis peame olema mõlemaks võimaluseks. Ma ei teagi, kumba rohkem tahaksin. Ega suurt vahet polegi, sest kallis oleks ta mulle igal juhul. Kuna aga naised eelistavad rohkem tütreid, siis võiks ju tüdruk tulla, kuid see on ainult minu arvamus. Peaksime Shirleyga vaikselt ka nimede peale mõtlema hakkama, sest kaks kuud on ikka tõeliselt lühike aeg. Isegi üheksa kuu pikkune inimeste rasedus kestab suhteliselt vähest aega. Või on mu ajataju lihtsalt kadunud, kuna olen vampiir ning minu jaoks pole ajal mingit tähtsust. Aega ei eksisteeri enam. Kuhu ma oma teemaga üldse jäin? Tegelikult suur vahet polegi, sest olin juba nagunii lõpetamas. Kui ma enne pulmi ei kirjuta, siis peale pulmi kindlasti.

/Franklin

Lihtsalt nunnu

» Wes'i päevik
» Ry päevik
» Shirley päevik
» Diane'i päevik
» Emory päevik