Diane'i päevik

Pealkiri: Diane'i päevik Nelj Okt 20, 2011 12:21 am

Tere päevik,
nii imelik, et ma kirjutamist alustan, kuid ma läksin juba sellega nii hoogu ja samas on mul ka hiljem, mida meenutada. Tänane päev algas nagu tavaline koolipäev ikka, kuid meil on uus kirjanduse õpetaja. Tegelikult ta polegi vist väga kaua selles koolis töötanud, aga mina nägin teda küll esimest korda. Pean tunnistama, et ta oli väga noor...ja ka üsna kena. Temasugustega on päris kerge tegelikult, kuigi ma panin täiega rebelit tema tunnis. Siis lõikasin natuke žiletiga oma juuksed, kuid kogemata lõikasin kätte ka. See oli täiega koomiline, kuidas tüüp verele reageeris ning ma arvasin, et ta hakkab kohe oksendama. Lõpuks kutt ikkagi vihastas ja saatis mu ukse taha. Eks ma siis läksin, kuid ta tuli mulle järgi. Oh issand, millised ta silmad olid. Need olid väga hirmuäratavalt punased ning tema saladus oli mulle kohe teada. Kui ma ei tunneks Lucieni, oleksin ilmselt arvanud, et nägin valesti, kuid kui mees märkas, et ma enamvähem jälile olen saanud, hakkas ta mingit oma võimet kasutama, mis ei lase mul näha tegelikkust. Niisiis ta ei kannata verelõhna, sest kardab mu tühjaks juua. Hiljem jäin ma muidugi peale tunde, kuid ka siis ei lõpetanud ma ta kiusamist ja mängisin veidi raudürdi ning nõgesega. Tüüp sai veel vihasemaks ja tahtis mind alguses matemaatikasse saata ja mitte kunagi enam mind kirjanduse tundidesse võtta, kuid siis sain aru, et peaks rahu tegema. Ma vihkan matemaatikat! Ikkagi õnnestus mul temaga isegi normaalselt rääkida ja tundub, et ta on tegelikult päris lahe kutt. Mulle isegi meeldib ta. Praeguseks peaks vist ikkagi lõpetama. Byebye ^^

-Diane

Diane'i päevik Diane4

Pealkiri: Re: Diane'i päevik Nelj Okt 27, 2011 1:47 am

Kuupäev ei koti nagunii kedagi ja seega ei pea ma oluliseks seda siia ka kirjutada...

Jah, tegelikult mul oleks päris palju eilse õhtu kohta kirjutada, sest see oli täis ootamatusi...igas mõttes. Siiski polnud veel päris õhtu, kui ma koju minnes pargis selle oma kirjanduse õpetajaga jälle kohtusin. Kuigi ta mulle kergelt meeldis(jah, meeldis, hiljem kirjutan sellest, miks ma selle meeldimise minevikku panin, aga see on järgmistes lõikudes ja hetkel on need lõigud mu peas), pidasin ma teda imelikuks. Ta ei räägi eriti ja kui räägibki, siis tuletab ta mulle meelde ainult seda, et ma olen veel laps. No tõsiselt, mul on kõrini juba sellest, et ma seda kogu aeg kuulen...ma olen 15 mitte 5! Üldse on selle tüübi liigutused ka kummalised...ta on nagu mingi veidrik ausalt öeldes. Noh, igatahes tema veidriku olekust piisas, et tekitada minus soov vampiirikütiks saada. Samas tuli see ka lambist, sest nii põnev oleks mõne vampiiriga võidelda ja neid üldse taga ajada. Tappa kõik kurjad vampiirid, et inimesed ei peaks nende pärast enam surema. Igatahes mõni hetk hiljem läksin ma siis koju tagasi ja passin seal seni, kuni väljas läks pimedaks ja mul igav hakkas. Otsustasin siis uuesti väljas väikse jalutuskäigu teha ning minu üllatuseks jalutas mulle vastu Lucien. Ma polnud teda juba väga pikka aega näinud ja olin õnnelik, et temaga uuesti kohtusin. Kahjuks oli aga tema vampiiriks muudetud, kuid ta ei hakanud mulle seda praegu pikalt seletama, sest tahtis jahile minna. Siiski küsisin ma temalt, kas ta juhuslikult mõnda vampiirikütti ei tea, kes saaks mind välja õpetada ning minu õnneks ühte ta teadis. Siis jäin ma ootama ja Luce helistaski vampiirikütile ning rääkis talle, et mul on vaja väljaõpet ning vampiirikütt oligi valmis mind aitama. Siis läks Lucien jahile ja jättis mu parki ootama. Kõigest mõned minutid hiljem peatuski seal üks valge Mercedes ja sealt astus välja pikk, üsna suurt kasvu(ja väga väga seksikas) mees, kes vanuselt paistis umbes varastes kahekümnendates. Alguses pidasin ma teda lihtsalt suvaliseks meheks, kes parki tuli, aga siis tuli mees just minu juurde ja tutvustas mulle end. See oli Emory Winship, vampiirikütt, kes pidi mind õpetama hakkama. Nüüd nägin ma teda lähemalt. Ma ei suutnud lihtsalt uskuda, et üks mees niii kena võib olla...täiesti müstika. Ma polnud tõesti kedagi nii seksikat näinud ja lihtsalt kohmetusin, kui ta mulle tere ütles. Tõenäoliselt oli mu näol mingi eriti loll naeratus ka. Siis läksin ma tema mersusse ja terve sõidu ma muud ei teinudki kui lihtsalt jõllitasin teda nagu oleks ta mingi imeolevus. Sellest täiesti piisas, et ma unustaksin selle veidrikust kirjanduse õpetaja. Kohale jõudes jõllitas muidugi Emory mind ka päris mõnda aega, kuni ma tegin ettepaneku treeningutega alustada. Niisiis kõigepealt küsis ta minult mõned teoreetilised küsimused, millele ma oskasin juba vastata(kaasa arvatud sellele, kus asub süda, mille peale ma tema enda kehal näitasin, kus see on...jajah täpselt, ma käperdasin teda sellele küsimusele vastates). Siis hakkas Emory mulle võitlustehnikat seletama ja ütles, et vampiiri tähelepanu tuleb kõrvale tõmmata. Meesvampiiridega on see muidugi lihtne, sest piisab väikesest õrritamisest(ma näitasin Emoryle, mida ma teeksin, et meesvampiiri tähelepanu kõrvale tõmmata ja peaaegu suudlesin teda...jajah ma olen peast segi). Igatahes siis hakkasime juba harjutama ja esimesena pidin ma teda ründama, aga tema liigutused olid nii osavad ja sujuvad, et ta suutis rünnaku tagasi tõrjuda. Niisiis mul on veel palju õppida. Teine kord oli tema ründajaks ja ma peaaegu suutsin vaiaga teda tabada, kuid siis kiskus ta selle mul käest ära ja viskas minema ning ütles, et ma pean kiiremini reageerima. Igatahes tegime me sama asja uuesti läbi ja siis mul juba õnnestus rünnak tagasi tõrjuda. Järgmine harjutus oli aga raskem ja mina pidin uuesti ründama, aga siis tuli ta vaiaga selja tagant ning ma kaotasin tasakaalu ja kukkusin Emoryle peale. Muidugi oli see kukkumine nii osav, et meie näod olid lähestikku ning ma nägin tema imeilusaid tumesiniseid säravaid silmi. Oh jumal...ta oli nii...nii...vastupandamatu ja siis nägin ma veel tema perfektseid huuli. Sellele järgnes aga midagi üsna ootamatut. Ootamatu oli see, et Emory tiris mind endale veel lähemale ja suudles mind. Ma poleks osanud lootagi, et mu esimene suudlus nii hea võib olla. Tema täiuslikud huuled sobisid minu omadega nii hästi ja need teadsid täpselt, mida nad tegema peavad. Kuid suudlusega veel asi ei piirdunud või noh, sellest piisas, et tekitada minus mingi transi või ma ei tea...mingi hüpnoositaoline olek, et ma kõik muu unustaks ning see suudlus muutus järjest intensiivsemaks. Ma lihtsalt ei suutnud lõpetada, ma ei suutnud vastu panna, ma olin täielikult Emory võimuses ning tema suudlused erutasid mind nii väga, et...ma kaotasin oma süütuse. Jaja, nüüd te kindlasti küsite, kuidas oli ja kas oli valus ja mis iganes. Vastus teie küsimusele: jah, alguses oli küll valus, aga Emory oli väga õrn ning võttis edaspidi rahulikumalt, et mul hakkas isegi mõne aja möödudes päris hea. Ma ei ole päris kindel, aga ma arvan, et jõudsin vist isegi lõpuni, sest mingi hetk käis minu kehast lihtsalt selline värin läbi ja mul oli nii hea...kuid järgmisel hetkel olin väsinud, ent tohutult õnnelik. Samas tundsin ma Emoryga tohutut lähedust ning hakkasin mõtlema, mida ma ikkagi tema vastu tunnen ja kas armastus esimesest silmapilgust on ikkagi võimalik. Lõpuks jõudsin järeldusele, et ilmselt peab olema, sest ma tunnen, et armastan seda meest. Jah, see kõlab nii, nagu ma oleksin tõesti peast segi(arvatavasti olengi), aga see on see, mida ma päriselt ka tunnen. Ja ma ei kahetse, et end Emoryle andsin, kuigi üks asi teeb mind siiski murelikuks. Nimelt ei olnud meil kaitsevahendeid ja seega võib juhtuda, et ma pean oma vampiiriküti-väljaõppe mõneks ajaks kõrvale jätma ja tõenäoliselt näete te mind siis juba suure kõhuga(ja ma loodan, et mu vanemad mind maha ei löö või minust üksikema ei peaks sellisel juhul saama). Aga ma olen vist juba niigi palju tänasest kirjutanud, et rohkem mul vist midagi kirjutada polegi.

-Diane

Diane'i päevik Diane3

Pealkiri: Re: Diane'i päevik Laup Okt 29, 2011 3:38 am

Mõned nädalad hiljem eelmisest sissekandest...

Tere päevik, ma ei oska veel öelda, kas kirjutan pikalt või lühidalt, aga ma pean selle lihtsalt kuidagi oma mõistuselt ära saama. Emoryga olen ma suhtes ja meil läheb väga hästi, me armastame üksteist ega hooli sellest, et meie vanusevahe 7 aastat on. Emory on mulle siiani kõige tähtsam. Jah, ma soovin, et praegu oleks ka hästi. Niisiis viimased ma ei tea mitu päeva olen ma end nii halvasti tundnud. Ma ärkan öösiti üles, et vetsu oksendama joosta...ma oksendangi peaaegu kogu aeg. Ja nagu sellest oksendamisest vähe oleks, ma söön ka palju ja olen ikkagi kogu aeg väsinud. Ma jään tundides magama ning olen juba 5 kilo juurde võtnud. Õnneks ei ole veel keegi märganud, et ma kuidagi paksem olen, aga ma kardan, et varsti märgatakse seda kindlasti, kui ma veel juurde võtan. Aga ma räägiks tänasest. Hommikul enne kooliminekut oli mul ka paha olla ja vanemad pakkusid võimalust koju jääda, kuid ma otsustasin siiski kooli tulla, sest ei tahtnud riskida sellega, et jään teistest tohutult palju maha. Kahes esimeses tunnis jäin ma magama, kuid neljanda tunni suutsin isegi ärkvel püsida, ehkki ka seal tuli üht-teist ette. Esiteks vahtis see vampiirist kirjanduse õpetaja Wesley mind ja seda mehhiko tsikki imelikult. Umbes nagu tahaks ta meid ära süüa või midagi. Ma rääkisin oma probleemist Mindyle ja ta arvas, et ma ootan last. Siis aga polnud mul tuju kellegagi rohkem midagi rääkida ja ma tahtsin lihtsalt koolist ära. Järgmisel hetkel kukkus see mehhiko tibi aga klassi ees mingit oma rahvalaulu laulma ja lootis sellega kõigi tuju parandada, aga minule käis see pigem närvidele. Ta ei oska ju korralikult inglise keeltki, räägib poolenisti hispaania keeles, kuid õnneks on tema aktsent enamvähem arusaadav ja muidu on ta üsna normaalne(kui ta ainult lõpetaks pingutamise, et kõik mingiteks naerupallideks oma lauluga muuta). Igatahes tunni lõpupoole hakkas mul jälle paha ja ma jooksin peldikusse. Tagasi tulles olid kõik aga sööma läinud ja vampiir istus üksi klassis. Ta tahtis teada, mis mul viga on ja ma rääkisingi talle. Õnneks sain ma siis koolist ära ka ning jäin Emoryt ootama. Ma külmetasin seal koolimaja trepil päris tükk aega enne, kui ta kohale jõudis. Autos küsis ta minult, mida ma teen, kui ma peaksingi rase olema ja ma rääkisin talle oma kavatsustest. Lõpuks hakkasin veel töinama ka nagu mingi titt, aga õnneks lubas ta minu eest hoolitseda ja kui vanemad mu kodust välja peaksid lööma, on mul peavari vähemalt tema juures olemas. Hea, et ta ei ole selline, kes noori tüdrukuid lihtsalt ära kasutab. Ta tõesti armastab mind ja hoolib minust väga ning ma ei tahagi midagi muud kui tema lähedust ja hellust. Lõpuks jõudsime aga haiglasse ja mulle tehti mõned analüüsid. Tulemusi ei pidanudki kaua ootama ning mu kahtlused osutusidki tõeks...ma saan Emoryga lapse. Ma olin tükk aega vait ja mind valitsesid segased tunded, kuid Emory lihtsalt haaras mu siis kaissu. Ma vajan teda, sest tema on ainus, kes mind veel koos hoiab. Kui teda poleks mind embamas, laguneksin ma koost. Tema õrnus ja armastus hoiavad minust valusad mõtted eemal. Aga see, et me lapse saame, tähendab nüüd ainult seda, et mu elu muutub peaaegu täielikult ja ma ei saa enam koolis käia. Ma pean kooli pooleli jätma ega saa lõpetada. Ma kujutan ette kui vihaseks mu vanemad saavad ja arvatavasti ütlevad nad minust lahti, sest nende silmis olen ma nüüd hoor. Aga ma ei tahaks sellest enam kirjutada ja seega lõpetan.

-Diane

Diane'i päevik Diane1

Pealkiri: Re: Diane'i päevik Laup Dets 31, 2011 8:32 pm

Ma pole veel paks!

Pealkiri on mööda, aga pohhui, ma palju ei kirjuta. Igatahes täna öösel ärkasin ma selle peale, et keegi limpsis mu põske ja ma mõtlesin, et kust need koerad siia said, kuni Emory ütles, et need on hoopis libahundid. Üks neist oli valge ja siniste silmadega imeilus hunt ja teine oli must ning kuldsete silmadega. Valge aga limpsis tükk aega Emoryt ning hammustas teda siis, mille peale Emory üsna varsti teadvuse kaotas. Hundid aga heitsid põrandale pikali ning valge lasi pea norgu. Varsti aga Emory ärkas, aga mulle meenus see, et Mindy rääkis mulle kunagi, et teda hammustas hullumajas libahunt, mistõttu ma oletasin, et üks neist oli Mindy(kuid ma pole praegugi kindel). Varsti need hundid kadusid, aga nüüd on Emory ka hunt ja ootab oma esimest täiskuud. Libahundist vampiirikütile peaks ju vampiiride tapmine lihtsam olema, kui väidetavalt on libahundi hammustus vampiirile surmav, aga ma ei tea nii palju neist libahuntidest. Igatahes mul oli uni nagu peoga pühitud ning Emory paistis end ka hästi tundvat, seega sain massaaži jälle. Ma armastan ta puudutusi. Varsti aga läksid meil kõhud tühjaks ning otsustasime muna praadida, sest makaronid ajavad mul südame pahaks. Jõin klaasi mahla ka. Aga ma ei oska enam midagi kirjutada, seega lõpetan.

-Diane

Diane'i päevik Diane2