Shirley päevik

Pealkiri: Shirley päevik Püh Aug 14, 2011 6:20 am

22.juuli

Tere, kallis päevik. Kui tore on sellega alustada, sest ma tõesti ei tea, mida ma teeksin, kui ma kõike enda sees hoiaksin ja isegi Jade'i poleks minu juures. Kõigepealt räägiksingi pöörasest eilsest õhtust ning tänasest päevast. Meil Jade'iga oli üsna igav ning seega mõtlesime välja minna. Siis nägi Jade aga üle tee ühte kena kutti(nagu tal Rufusest ei piisaks, kuid see tüüp oli tõesti väga kena) ning mõtles, et laseb tal meile mõned joogid osta, kuna me ise neid kätte ei saa. Jade'il piisas vaid meisterlikust pugemisest ning juba tuligi see kutt meie jookidega tagasi. Edasi otsustasime minna parki ja seal end täis juua, kuid me jäime juba varem purju ning viimane asi, mis ma enne võõras kohas ärkamist mäletan, oli see, et ma palusin mingilt tohutult ilusalt emokutilt abi. Jah, edasi oli must auk...kuni ma ärkasin kuskil võõras kohas kohutava pohmakaga. Seal oli see ilus emokutt ja see teine, kes meile jooke eelmisel õhtul ostis. Ma üritasin emokutiga natuke rääkida, kuid ta ei tahtnud minuga rääkida. See on ebaviisakus ning siis läksime me Jade'i ja selle teise kutiga...Harlan oli vist ta nimi...jep Harlan...ta sõidutas meid koju. Jade paistis elevil, sest tal oli ees kohe Rufusega kohtumine ka ning mina läksin lihtsalt koju ja katsusin pohmakast lahti saada. Ikkagi ei saanud ma sellest emokutist mõtteid eemale...ta nimi oli vist mingi Franklin või keegi selline...misiganes. Jah, ma lisasin mõlemad kutid Facebooki sõbraks ning jagasin Franklinile ka oma msni. Ma hakkasin temaga rääkima, kuid siis valdas mind korraga mitu emotsiooni...need olid kurbu ja viha. Ma olin kurb, kui Franklin ütles, et on parem kui me ei suhtleks ja samas olin ka vihane, sest ma pidasin teda paremaks kui need teised poisid. Ma lubasin endale, et ei lase ühtegi meest endale enam ligi, kuid Franklin sunnib mind seda lubadust murdma. Ma tunnen mingit veidrat tõmmet temaga ja seda on mul muidugi kõige vähem vaja. Siiski katsun ma piisavalt tugev olla, et temasse mitte armuda, sest ta purustaks nagunii mu südame ja tallaks selle kildudel. Kõik poisid on sellised, küll mina neid juba tean. Praeguseks aga aitab mu S-mulast. Tsauu.

-Shirley

Shirley päevik Aa

Pealkiri: Re: Shirley päevik Nelj Aug 18, 2011 5:15 am

Sama päeva teine pool mõningate persekukkumistega...

Lõpuks tahtsin ma ikkagi Frankiga kokku saada ning sain ta isegi nõusse. Korrastasin kiiresti oma välimuse ning tõttasin siis parki, millest ma õnneks kaugel ei ela. Frank oli juba kohale jõudnud ning ootas mind. Pean tunnistama, et ta oli nii nunnu...oota...ta ongi nunnu. Rääkisime mõnda aega(isegi o.o) ning siis otsustasime minu poole minna. Ma arvasin, et raudselt tulevad vanemad meie järgi luurama, kuid õnneks ajasid nad teises toas omi asju ja ma sain rahulikult Frankiga rääkida. Vaatasin hetkeks tema imeilusatesse sinistesse silmadesse ning siis juhtus midagi kummalist...ta tõmbus minust eemale, nagu oleks ma midagi valesti teinud. Tõusin püsti ja läksin Franki juurde ning kukkusin vabandama. Siis ma sain teada, et kui ta mulle korra silma vaatab, teab ta minust kõike ning samas suudab ta ka mu mõtteid lugeda. Ma ei saanud aru, kuidas ta nii teha saab, aga siis rääkis ta ka veel, et on tegelikult vampiir. Ma oleksin pidanud hirmu tundma ja ta eest põgenema, kuid mingil imelikul kombel jäin ma rahulikuks ega kartnud teda üldse, pigem haaras mind uudishimu. Siis näitas Frank ka oma kihvu ning ma puudutasin neid õrnalt, veendumaks, et need on ehtsad. Selle peale tõmbus Frank minust jällegi eemale ning arvas, et ma olen hulluks läinud. Talle vist ei meeldinud see väga, et ma neid katsusin. Järgmiseks pakkusin talle oma verd, kuid ta keeldus ka sellest ning lõpuks läksime me tülli. Jah, ma tean, et oskan kõik ära rikkuda ja Frank läks ka siis minema, lubades, et ei tule enam tagasi. Ma kahetsesin seda, et ta minema ajasin ning ei suutnud pisaraid jällegi tagasi hoida. Ma sain aru, et vajan teda ning tema lähedust. Äkki sadas aga mingi naine kuskilt sisse ning ma kuulsin teisest toast karjeid. Enne, kui ma püstigi jõudsin tõusta, oli see naine ka minu juures ja lõi mulle hambad kõrri. Ma usun, et see poleks pooltki nii valus kui Frank seda teeks. Üritasin lahti rabeleda, kuid ta sai minust kinni ja murdis mu käe. Valu oli meeletu ning ma hakkasin karjuma. Samal hetkel saabus Harlan ning siis käis kõik nii kiiresti ja kõik, mis ma tundsin, oli meeletu valu mu otsmikul enne, kui kõik mu silme ees mustaks läks. Mingi hetk aga tundsin oma suus mingit meeldivat maitset ning ma sain aru, et see oli Franklin, kes mulle oma verd andis, et mind tervendada. Ma tahtsin nii väga Franklini ees oma käitumise pärast vabandada, kuid kõigepealt pidin veenduma, et mu vanematega on kõik korras. Niisiis ajasin end püsti ja läksin teise tuppa, kuid see, mida ma nägin, oli jube - nad lamasid mõlemad surnult verest tühjaks imetuna maas. Ma ei suutnud oma silmi uskuda ja veel vähem suutsin ma uskuda seda, et neid enam pole. Ma ei suutnud nutta, kuid poiste juurde tagasi jõudes tundsin, kuidas mu jalad nõrgaks lähevad ning jällegi läks kõik äkki mustaks. Ärkasin seekord selle peale, et Frank raputas mind ning siis puhkesin ma nutma. See on ikkagi liiga uskumatu. Palusin Frankilt vabandust ning ta andestas mulle ja ütles, et ma pean siit korterist igaveseks lahkuma, sest mul on siin ohtlik. Ma ei suutnud end isegi uskuda, kui ütlesin, et tahan Franki juurde jääda ning Harlan läks kohe autot tooma. Frank ja mina läksime aga asju pakkima ning siis juhtus jällegi midagi kummalist. Ma tunnetasin mingil moel tema aurat ning sain aru, et teda saab usaldada. Ma vist isegi usaldangi teda juba o.o Huvitav, kas vampiirist poiss-sõber oleks parem kui inimpoissõber? Ma mõtlen selles suhtes, et kas vampiir mõistaks paremini oma tüdrukud ega teeks talle kunagi haiget. Frank lubas mulle samuti, et ei tee mulle kunagi haiget. Hmh...kes teab. Harlan jõudis kohe tagasi kui ma oma asjade pakkimise lõpetasin ning palusin poistelt veel 15 minutit, et end korda teha. Niisiis ma kammisingi oma juuksed, tegin uue meigi ning selga panin oma kõige ilusama gootikleidi ja jalga mustad lipsukestega baleriinad. Siis hakkasime sõitma. Sõidu ajal läksid mu mõtted aga vägisi vanematele ning sellele, et ma ei näe neid enam kunagi ega saa neid enam kunagi kallistada. See tõi mulle pisarad jälle silma ning ka praegu tulevad veel nutuhood peale. Aga nüüdsest elan ma Franki juures ja mul on tunne, et võib-olla on see minu jaoks hoopis millegi uue algus, nagu uus peatükk mu elus või midagi sellist...
No ja see oligi siis kõik.

-Shirley

Shirley päevik 364312031_ccad410e98

Puhake rahus, emme ja issi :'( (W)

Pealkiri: Re: Shirley päevik Nelj Aug 25, 2011 7:40 am

25.august

Kallis päevik, kirjutan jälle. Ja jällegi on tänase päeva jooksul uskumatult palju juhtunud. Päev algas sellega, et ma olin Franki kaissu magama jäänud ning mul olid õudusunenäod oma vanematest. Frank äratas mu üles ja siis tuli Jade mulle külla. Loomulikult oli tal igav ning ta tahtis meiega pudelimängu mängida, kuid ega minagi eriti lõbusas tujus olnud ja nii see pudelimäng ära jäigi. Siiski hakkasime me kolmekesi omavahel juttu rääkima ning nad isegi suutsid mu tuju parandada, mille peale ma neid mõlemat kallistasin ja ütlesin, kui head sõbrad nad ikka on. Siis sai Jade aga Harlanilt sõnumi ning poiss tahtis temaga kokku saada. Ma arvasin, et Jade on juba oma Rufusega koos, aga ilmselgelt suhtleb ta ka Harlaniga. Viisimegi Jade'i siis Harlani juurde ning me Frankiga jäime autosse kahekesi ja otsustasime siis koju tagasi sõita. Me rääkisime tunnetest ning ma ei tea, mis mul hakkas, kui ta ütles lõpuks, et ei taha kellegagi suhet. Ma läksin lihtsalt peast segi, hakkasin uksi paugutama ja lõpuks lihtsalt nutsin ja nutsin oma toas. Hiljem tulid Harlan ja Jade tagasi ning Harlan üritas mind lohutada samal ajal, kui Jade Frankiga rääkima läks. Kui Jade tagasi tuli, sain teada, et Frank arvas, et ma olen isekas. Loomulikult tegi see mulle haiget ja Harlan sai ka vihaseks, aga ma palusin, et ta ei teeks Frankile midagi ning ta jäi minu juurde. Siis tahtsin ma ise Frankiga rääkima, kuni kuulsin Jade'i ja Harlanit mingist loitsust rääkimas, mis pidi Franki ka mõneks ajaks piinlema panema. Nad pingutasid sellega igatahes üle ja ma teadsin, et pidin Franki selle eest hoiatama. Ilmselt oli juba hilja, sest kui ma Franki tuppa sisenesin, oli ta minu peale väga vihane ja ütles, et ma olen ülbe. Ta sõnad tegid mulle haiget, kuid ilmselt oli tal õigus, sest ma mõistsin ka ise, kui nõmedalt ma olin temaga käitunud. Niisiis ma ainult nutsin ja nutsin seal tema toas, kuni silme eest kõik mustaks läks. Ma ärkasin oma toas ning Harlan oli minu juures, kuni ma Franki toast karjumist ning akna klirisemist kuulsin. Harlan üritas mind lohutada, kuid minu ainus soov oli, et kõik saaks korda. Mingi hetk ma aga tundsin, et ei saa niisama oma toas istuda ja ootama jääda, et kõik korda saaks, vaid ma pidin ise midagi tegema. Ühte asja teadsin ma kindlalt - ma ei elaks seda üle, kui peaksin Franki kaotama. Niisiis ma läksingi Franki tuppa, panin tema arvuti käima ja kirjutasin vabandava kirja ja jätsin selle tema arvuti ekraanile. Siis läksin oma tuppa tagasi ja Harlan tahtis kohe teada, mis ma tegin. Ta paistis armukade ja ta ütles mulle, et ta sooviks, et mul oleksid hoopis tema vastu tunded. Niisiis Harlan on minusse armunud, kuid ma ei saa talle kunagi pakkuda midagi rohkemat peale oma sõpruse, sest minul on tugevad tunded Franki vastu, miski lihtsalt tõmbab mind tema poole. Varsti jõudiski Frank koju ja paistab, et ta luges ikkagi mu kirja läbi, sest ta tuli minu tuppa. Niisiis palusin, et Jade ja Harlan meid omavahele jätaks ning kui nad toast lahkunud olid, kargasin ma hoobilt oma voodilt püsti ja kallistasin kõvasti Franki. Ma hakkasin jälle nutma ning vabandasin veelkord, kuid enda üllatuseks leidsin end samal ajal Franki embusest ja ta isegi silitas mu juukseid, kuigi ta vaikis. Ta andestas mulle ning mina lubasin talle, et muudan end...või vähemalt püüan. Siis lubasin ma tema toa akna ära parandada, kuid Frank tahtis seda ise teha ja ta ei soovinud ka mu abi, kuigi ma talle seda pakkusin. Frank andis mulle hoopis ühe imeilusa helesinise kiviga kaelaketi, mis peaks tegelikult olema talisman, mis mind millegi eest kaitseb. Frank rääkis, et ta sai selle nõialt, kes tal mulle selle edasi palus anda, kuid see nõid ei seletanud talle, mille eest talisman mind täpsemalt kaitseb. Kui Frank oli selle mulle kaela pannud, jäin end peeglist vaatama. See näitas mu siniseid silmi veelgi erksamatena ning ma korraks isegi tundsin end ilusana(loe: ma ei pea end ilusaks). Ja siis tundsin ma esimest korda kolme päeva jooksul end kohutavalt näljasena, ent ometi olin ma õnnelik, et nüüd kõik korras on. Frank oli kummalisel kombel unustanud mulle süüa varuda ja kuna oli hilja ning toidupoed olid ka kinni, ei jäänud muud üle kui pizzat tellida. Tellisin endale neli juustuga pizzat ja sain neist ka kõhu täis, piima asemel pidin täna aga veega leppima. Aga terve ülejäänud õhtu oli meil Frankiga nii lõbus ja mullegi meeldis üle pika aja jälle naerda. Praeguseks aga aitab mulast, mul on liiga lõbus.

-Shirley

Shirley päevik Talisman

Minu imeilus talisman

Pealkiri: Re: Shirley päevik Laup Sept 03, 2011 7:00 pm

2.september

Jah, minu elus ainult juhtub ja juhtub ja juhtub. Niisiis samal õhtul, kui olin Frankiga ära leppinud, tekkis meil lihtsalt üks armas ja hetk ja ma olin tal niisama kaisus. Siis ma tundsin tema überhead lõhnad ja ma hingasin seda veelgi sisse, kuni Frank selle peale pahaseks sai. Ka mina solvusin, sest mõtlesin juba, et ma ei võigi enam midagi teha ja nii ma siis läksin tagasi oma tuppa ja otsustasin temaga mõnda aega enam mitte rääkida. Panin arvuti käima ja kuulasin oma lemmikmuusikat, kuni Harlan msni tuli ja ma natuke aega temaga rääkisin. Siis tuli mul veel parem mõte - mõneks ajaks kaduda, kuna ma tahtsin nagunii kõigest eemale saada ja natuke mõelda...ja ehk läheb minu väike solvumine ka siis üle. Nii ma siis läksingi nädalaks Harlani juurde. Kohale jõudes oli mul külm ja ma tahtsin teed, lootes, et äkki on tal raudürti ka. Miskipärast vampiirid aga väldivad seda taime sama palju kui nõgeseid ja ma ei teagi, miks. Igatahes jõin ma siis piparmünditeed. Kui olin mõnda aega Harlani juures olnud, tundsin ma siiski, et igatsen meeletult Franki ning hakkasin koju tahtma. Täna ma mõtlesingi seda teha. Kuna Harlan oli jahile läinud ja mu üksi enda juurde jätnud, üritasin ise koju minna, kuigi eksisin metsa ära ja siis sai mu vanemate mõrvar mu kätte. Ma ei mäleta eriti, mis siis juhtus, kuid mu talisman hakkas helendama ja ma nägin miskipärast hetkeks Franki nägu, mingi hetk hiljem jõudis Harlan ka meie juurde ja võitles temaga, kuid siiski tuli mõrtsukas mind piinama ja tiris mul huuleneedi ära ning järgmiseks rebis ta oma teravate kihvadega ka mu randme lõhki. See valu oli metsik ning äkki läks kõik mu silme eest mustaks. Ma ärkasin kodus ning Frank oli mu kõrval ja ma tundsin siiski, kuidas mu käsi ja huul valutavad, ent ei teinud sellest välja, sest ma tahtsin teada, mis minuga juhtus. Ma arvasin, et see kõik oli uni, kuid Frank ütles mulle, et see juhtus päriselt ja ma uskusin teda, kuna mu vigastused ja veri riietel olid sellele tõestuseks. Siis jootis Frank mulle oma verd ja vigastused paranesid, kuid ma ei mäleta endiselt juhtunust eriti palju. Huuleneedist olen ma nüüd ainult ilma ja ma ei tea, kas ma viitsin uut teha. Me rääkisime veel natuke, kuid siis hakkas Frank Harlani pärast muretsema ja rääkis mulle algsetest vampiiridest. Noh, õnneks tuli Harlan ka mõne aja pärast meie juurde ja me hakkasime tõde ja tegu mängima. Harlan küsis siis, kas mul on temaga lootust, kuid ma pidin temaga aus olema ja talle ära ütlema, kuigi ta on väga tore ja kena poiss. Ma ei saa talle lootust anda, kui mu süda kuulub ainult Frankile ja seega saan ma olla ainult Harlani sõber. Aga nüüdseks vast aitab ka, järgmise korrani.

-Shirley

Shirley päevik S4

Septum on mul ikka

Pealkiri: Re: Shirley päevik Kolm Sept 07, 2011 8:27 pm

Sama päev, hilisem aeg...

Niisiis ma arvasin, et täna ma ei kirjuta, kuid eksisin. Sellegipoolest tuleb sissekanne aga natuke lühem kui eelmised...ma arvan. Niisiis mängisime tõde ja tegu edasi, kuni Harlan tegu ütles ja Frank ta Jade'i järele saatis. Nüüd on sellest juba mitu tundi möödas, ent kumbki neist pole ikka veel siin. Jade on tõenäoliselt vist oma poisiga ja Harlanil ei õnnestunud teda sealt ära saada, kuid ma arvan, et Harlan läks ka koju. Niisiis sellepärast Frank Harlani minema saatiski, sest talle jääb ilmselt Harlan jalgu. Mind ajab see muigama, sest ma arvasin, et Frankil pole Harlani vastu midagi, kuna ma pole neid kahte kunagi kaklemas näinud. See selleks. Tahaksin hoopis rääkida millestki erilisest, mis täna natuke aega tagasi juhtus. Niisiis kui olime Frankiga kahekesi jäänud, mõtlesin, et võiks talle natuke lähemale istuda ning ma istusingi talle nii lähedale kui sain. Järgmisel hetkel aga vaatasin endalegi üllatuseks poisi huuli ning hakkasin mõtlema, mis tunne võiks olla teda suudelda. Kuna Frank ei tahtnud ise mind esimesena suudelda, tegin mina esimese sammu ja ta suudles mind isegi vastu. See oli parim suudlus, mille ma üldse kunagi saanud olen. Need õrnad, armsad ja magusad huuled teadsid täpselt, mida nad tegema pidid...mmmmm. Ma imestan, miks Frankil ikkagi varem tüdrukuid pole olnud, kuna ta suudleb ikka ülihästi, aga samas ma tunnen end isegi erilisena, kui saan tema jaoks esimene olla(ma loodan, et ma jäängi tal ainsaks). Veel õnnelikumaks tegi mind ka see, et Frank tunnistas ka ise, et talle meeldis see suudlus ning me suudlesime veel...ja pikalt. Ma tundsin, kuidas kananahk mu ihule tuleb, kui tema külmi huuli oma kaelal tundsin ning olin valmis selleks, et ta võib mind siiski hammustada. Alguses Frank kõhkles, kuid ta ikkagi hammustas mind. See oli valus, kuid samas sellega kaasnev joovastus ja õndsusetunne ületasid valu...mulle meeldis see. Hiljem me rääkisime veel igasugustest asjadest ning ma avastasin, et suudan temaga õnnelik olla. Ma loodan, et me oleme igavesti koos õnnelikud, kuid praegu ikkagi lõpetan.

-Shirley

Shirley päevik Kurtis3

Minu nupsik (L) <3

Pealkiri: Re: Shirley päevik Laup Okt 01, 2011 5:31 am

16.september

Tere jälle. Viimasest sissekandest on möödas üle kahe nädala ning seega ma paneks kirja, mis minu elus selle aja jooksul on toimunud. Esiteks läks Jade Rufusest lahku ja käib nüüd...Harlaniga . Kusjuures see juhtus nii, et kuna Harlan oli juba pikemat aega minu ja Jade'i sõber olnud, armus ta meisse mõlemasse. Samas armus Jade aga Harlanisse, kui ta veel Rufusega koos oli ning ootas võimalust, et Rufusele öelda, et nad ei saa enam koos olla. Just siis, kui Jade tahtis Rufusele viimaks öelda, läks Rufus lõpuks ise tema juurde ning nad tegid suhtele lõpu. Põhjuseks oli just Rufuse äsjaavastatud võime ning uus tüdruk, keda ta kohtas ja kellega nüüd tema koos on. Siiski pole Jade kurb, pigem vastupidi...ta on Harlaniga väga õnnelik ja minu meelest isegi õnnelikum kui Rufusega. Nad tõesti sobivad.
Aga aitab Jade'i armuelust, ma räägiks nüüd midagi sellest ka, kuidas minul läheb. Niisiis ma otsustasin, et ei taha enam blond olla ja värvisin oma juuksed mustaks. Minu üllatuseks Frankile isegi meeldis see. Ent siiski mingi hetk Frank suudles mind, kuid sellest kasvas välja midagi rohkemat...ma kaotasin süütuse...või õigemini...me kaotasime üksteisele süütuse. Mu esimene kord oli isegi ilus ning Frank oli minuga väga õrn, kuigi ta on üsna tugev ja ma olin sellest hoolimata pärast ikkagi sinikates(mõni hammustus oli ka, aga eks neid tule ikka, ma lasen nagunii Frankil end niisama ka hammustada mõnikord). Siis ma lamasin tükk aega tema kaisus, kuni mul tema külma keha vastas olles endal ka külm hakkas. Ma armastan teda nii väga ja iga päevaga üha rohkem. Frank on mu elu mõte. See oli nii naljakas, kui Frank mulle siis vatiteki tõi ja mulle selle ümber mässis nagu kookoni siidiussikesele. Aga see oli temast tõesti armas. Praeguseks aga rohkem uudiseid pole ja seega oleks vist aeg lõpetada.

-Shirley

Shirley päevik S10

Wiiii, uus soeng

Pealkiri: Re: Shirley päevik Esm Nov 21, 2011 4:22 am

18.oktoober

Tere päevik.
Ma pole nagu megamegaammu kirjutanud, kuid lihtsalt pole millestki kirjutada olnud. Praeguse sissekande kohta ei tea ka midagi, kas ta tuleb pikk või hoopis lühike. Igatahes ma olen terve selle aja Frankiga koos olnud ja ma olen temaga nii nii õnnelik. Samas tunnen ma puudust Jade'ist ja Harlanist, sest ma pole neid väga pikka aega näinud. See selleks, mul oleks lähiajast üht-teist kirjutada. Niisiis mõni päev tagasi oli Frank jahil ja ma jäin üksi koju, sest ta ei arvanud, et keegi mu siit leiab. Frank arvas, et mul on siin küllaltki turvaline vähemalt ka niikaua, et ta jahil saaks ära käia. Ta ei arvestanud sellega, et mind võidakse siiski varitseda, ükskõik kui turvaline tema kodu ka mulle ei tunduks. Igatahes kui Frank oli mõnda aega ära olnud, hiilis mu vanemate mõrvar mu tuppa ja võttis mu kinni. Ta lõi mind ka ja ma ärkasin mõne hetke pärast kinniseotuna ühes ruumis, kus oli üks suletud kirst. Ta jõi mu verd ja tegi mulle haiget, kuid mingi ime läbi leidis Frank mu siiski üles, muidugi tuli hiljem ka üks teine poiss, keda ma ei tundnud. Poisid võitlesid selle mõrtsukvampiiriga ning mõrtsukas paiskas mu vastu kirstu, peale mida kõik uuesti mustaks läks. Siis ärkasin ma juba kodus ja mu pea lõhkus valutada, kuid mis veel hullem - ma ei mäletanud mitte midagi. Ma ei tundnud Franki ära ega teadnud ka seda, kes ma ise olen. Kuni tänaseni oli mul mälukaotus ja see aeg oli jube. Ma siis räägiksingi sellest, kuidas ma oma mälu tagasi sain. Ma juba rääkisin mitu korda Frankiga, et kas ta siiski ei teaks kedagi, kes saaks mind aidata. Lõpuks tuli talle aga siiski meelde, et teab ühte nõida, kes võiks mind aidata. See oli Danielle, seesama nõid, kes mind kunagi aitas ja mulle talismani andis. Niisiis Danielle teadis ühte loitsu, mis mu mälu tagasi võiks tuua ja see nägi välja rohkem nagu mingisugune rituaal. Alguses pidi Frank mu verd jooma ja seda tunnet ma juba tean, kui ta seda teeb...mulle isegi meeldib see, kuigi alguses on veidi valus. Siis oli minu kord ja ma pidin täpselt sama palju Franki verd jooma kui tema minu oma jõi. Dani aga vajas veel mõnda eset, millel on minu ja Frankiga ühiseid mälestusi ja Frank andis talle taskuräti, millega ta kunagi mu pisaraid pühkis. Siis tahtis Danielle, et Frank mu kätt hammustaks, sest vajas ka paari tilka minu verd. Peale seda lausus ta mingeid tundmatuid sõnu ja taskurätik lahvatas põlema. See põles üsna ruttu tuhaks ja see tuhk raputati mulle peale. Järgmise asjana tundsingi, et mu pea tahab lõhkeda ning varsti läks kõik jälle mustaks. Ma vist minestan liiga palju. See selleks. Lõpuks ärkasin ma diivanil ning olles õnnelik, et kõike jälle mäletan, hüppasin ma enda kõrval istuvale Frankile lausa kaela. Ta on mu heaks nii palju tegelikult ikka teinud ja see tähendab mulle väga palju. Praeguseks aga lõpetaksin.

-Shirley

Shirley päevik S12

Pealkiri: Re: Shirley päevik Esm Nov 28, 2011 9:02 pm

20.oktoober

Tere jälle. Ma polekski arvanud, et mul juba nii ruttu uusi uudiseid on, aga jah. Teades, et sind jahib verejanuline mõrvarlik vampiir, pole kerge elada...vähemalt mitte inimesena, sest sa pead kogu aeg kaitstud olema. Niisiis ma mõtlesin selle peale ja mõtlesin ka seda, et Frank peab minu kaitset tugevdama. See tähendaks aga seda, et ei mingit metsas jahilkäimist, kuni mina inimene olen. Niisiis see mõjutas natuke mu otsust. Jah, ma otsustasin siiski, et on viimane aeg muunduda. Rääkisin sellest ka Frankile ja kuigi ta küsis minult mitu korda üle, kas ma olen ikka kindel, ei muutnud ma meelt, kuid kuna ma siiski kartsin natuke, otsustasime, et ta muundab mu südaööl. Kuna südaööni oli päris palju aega, otsustasin, et tahan inimesena Frankiga veel viimast korda armatseda. Pärast voodis mõtlesin, et varsti ei pea ma enam sinikaid saama ja rasedus poleks mulle nii ohtlik ka, kui see peaks juhtuma. Ja siis veel ka see, et mõrtsukeit ei jahiks mind enam. Siis tuli äkki aga meelemuutus ja ma otsustasin, et tahan ikkagi kohe muutuda. Panin end selleks isegi riidesse. See oli ka viimane kord, kui Frank minu verd joob ja mina tema oma. Sellest on mul isegi kahju, et ma enam talle verd ei saa anda, mulle meeldis see tunne. Just siis, kui ma ärkasin, pidi muidugi päike tuppa paistma ja mul oli täpselt selline tunne, nagu põleks ma elusalt. Ma sain teada, et kui mul pole kaitseloitsuga sõrmust, siis päike põletabki mind. Õnneks oli aga Frankil üks sõrmus olemas ja ta pani selle mulle sõrme. See on nii ilus ja sobib ideaalselt mu talismaniga. Aga ma tunnen end kuidagi nii teistsugusena. Kõik on palju teravam ja mu tunded on justkui võimendatud(kuigi Frank ütles, et ma saan neid välja lülitada), siiski tahan ma oma inimlikkust säilitada ja üritan õppida end kontrollima. Ma ei teagi, kuidas ma inimeste seltsis käitun, ma pole nendega veel kokku puutunud, kuid ma kardan, et võin kontrolli kaotada ja neid siiski rünnata. Aga mulle meeldib oma uue elu juures väga kiirus ja tugevus, ma ei ole enam see nõrk inimplika ja nüüd saan ma Frankiga igavesti koos olla. Muidugi tahaks teada, kas mul mõni võime ka avaldub või mitte, põnev tundub see elu isegi.

-Shirley

Shirley päevik Big-Sapphire-Ring-Fashion-Silver-Ring-Blue-Topaz-SIZE-8

Shirley päevik Big-Sapphire-Ring-Fashion-Silver-Ring-Blue-Topaz-SIZE-8

Kahjuks mul endast uuemaid pilte pole, aga siin on mu sõrmus.

Pealkiri: Re: Shirley päevik Laup Dets 31, 2011 7:36 pm

Kuupäeva ei tea, sest ajataju läks kaduma

Niisiis olen mõnda aega nüüd vampiir olnud, kuid raske on endiselt. Mu silmad on juba jälle sinised(ainult erksamad), kuid januga on mul endiselt probleeme. Ma ei suuda end inimeste läheduses talitseda. Kohe ma räägin siis, mis juhtus, kui Jade ja Harlan mulle külla tulid ühel päeval. Niisiis Harlan ja Frank jäid juttu rääkima ning kaotasid minu üle igasuguse valvsuse. Jade aga lõhnas nii hästi ja isuäratavalt, et mina kasutasin olukorda ära ja lõin talle hambad sisse. Ma siiani kahetsen seda, kuigi midagi hullemat ei jõudnud juhtuda ja Harlan tegi Jade'i oma verega uuesti terveks. Nüüd nad pole tükk aega enam siia tulnud ja mina otsin igalt poolt abi. Frank ei oska mind aidata, kuigi ta pakkus, et võib mu mõnel oma tuttaval vampiiril hüpnotiseerida lasta. Nimelt teab ta mitut vampiiri, kell võimeks ongi hüpnoos ja nüüd ma ootangi seda, et kohtuksin neist mõnega. Täna öösel aga taipasin, et mul oleks ka viimane aeg end kaitsma õppida ja nii ma pakkusin välja, et Frank võiks mind õpetada. Kahjuks pidime aga hommikuni ootama, sest oli täiskuu ja libahundid liikusid sel ajal ringi. Frank rääkis mulle, et libahundi hammustus on surmav ja sellepärast oleks mõttekas täiskuuööl kodus püsida. Hommikul aga alustasime võitlustunniga ning ma ei suutnud Franki rünnakut tagasi tõrjuda, sest ei osanud midagi teha. Ta tegi mulle haiget ka, kui mulle kallale kargas. Siis aga hakkas ta rääkima, et ei suuda mind õpetada ja et me peaksime kellegi teise poole pöörduma, ent siis läksin ma närvi. See pidi vist noorte vampiiride puhul tavaline olema, et nad on äkilised ja võivad kergesti ärrituda. Igatahes raevuhoos kargasin mina Frankile kallale ja lõin talle kihvad sisse. Nüüd sai tema haiget ja ma vist isegi vigastasin teda, aga sellest oli kasu, sest me siiski harjutasime ja ma sain midagi selgeks ka. Ma suudan võidelda, kui olen tõsiselt vihane, sest see aitab mul end välja elada. Aga ma ei tahtnud Frankile haiget teha, kuigi tegin, sest kõigest hoolimata on ta minu nunnukene, keda ma väga väga armastan. Aga ma unustasin veel mainida, et meil mõlemal on mõte nüüd lähiajal kihluda ja siis abielluda. Igatahes ma juba ootan, millal ta mulle kihlasõrmuse toob, praegu aga lõpetan.

-Shirley

Shirley päevik Kurtis5

Minu nupsik <3

Pealkiri: Re: Shirley päevik Kolm Jan 18, 2012 2:51 am

18.veebruar

Tere päevik. Nüüdseks olen kolm päeva kihlatud olnud ja abiellun järgmise kuu 13.kuupäeval, sest see on juhtumisi reede. Siis, kui Samuel mind hüpnotiseerimas käis, jäid nad veel natukeseks meile ja kui nad lahkunud olid, palus Frank mul pulmakuupäeva paika panna. Jah, Samuel ja Elizabeth olid tunnistajateks sellele, kui Frank mulle abieluettepaneku tegi, aga nad ei tea kuupäevast veel midagi, kuigi peaks hakkama juba vaikselt kutseid laiali saatma. Ma juba mõtlen, et ma ei tahakski eriti suurt pulma ja kiriku asemel võiks vaimuliku kutsuda siia meie tagahoovi mind ja Franki paari panema. Meil on tagahoovis ju nii ilus ja see koht sobib ideaalselt üheks pisikeseks pulmapeoks. Aga mul on ka veel mõned rõõmsad uudised – ma ootan last. Ma ei tea, kas Sami hüpnoosi mõju lakkab nüüd pärast sünnitust, sest põhimõtteliselt on see, nagu ma saaks uuesti vampiiriks. Praegu olen ma nagu inimene, kuigi mu veri voolab kiiremini ja võimed on mul endiselt sama võimsad. Kihvu ma praegu näidata ei saa ja ma söön jälle inimeste toitu. Olin juba väga kaua igatsenud oma lemmikuid maitseid nagu jäätis, šokolaad, koogikesed ja muu selline, mida kunagi armastasin. Aga eriti kummaline on see, et mul on kogu aeg rohkem magusaisu ja soolast ma parema meelega ei sööks, sest mõni soolane asi tekitab iiveldust. Pulmade ajal on mul juba päris suur kõht, sest mu rasedus peaks siis ka enamvähem poole peal olema. Siiski on mul hirm sünnituse ees, sest nii palju, kui mulle sellest räägitud on, on see jõhker ja jube. Ma kuulsin ka midagi sellist, et mõni vampiir rebib oma naise kõhu juba siis lõhki, kui ta veel teadvusel on…ma ei teagi siis, kumb valusam tundub, kas sünnitusvalu ise või see, kui kõht lõhki rebitakse. Jube on see igatahes. Lapse nimele pole ma ka veel mõtlema hakanud, kuid sellega on aega, kuid ma tean kindlalt, et tahan tütart, kes näeks võimalikult palju Franki moodi välja. Tal võiksid ka sellised ilusad siledad mustad juuksed olla ja helesinised silmad. Ma tean, et Elizabethil ja Samil on identsed kolmikud, kellel on ka pikad mustad juuksed ja helesinised silmad, nad on kõik isasse. Mina aga ei ole neid kolmikuid kunagi näinud, kuigi kindlasti meeldiks mulle nendega kohtuda. Oeh, aga nüüd lõpetan, sest ma olen juba kohutavalt unine…

-Shirley

Shirley päevik S11