Dark Castle'i keskkool(Rollimäng)

Mel naeratas vastu ja hakkas uut lugu rääkima. ,,Kui sa rääkisid mulle, kes sa tegelikult oled, ei tundnud ma vähimatki hirmu. Ma ei ole sind kunagi kartnud. Miski mu sees lihtsalt ütles mulle, et ma võin sind usaldada, et sa ei tee mulle viga. Ja siis sa rääkisid mulle, kuidas vampiiriks saadakse. Alguses polnud ma kindel, et tahan seda, kuna ma arvasin, et võibolla ei saa minust head vampiiri. Võibolla saab minust tapja. Aga mida rohkem ma sinuga koos olin, seda rohkem jõudsin ma selgusele, et ma siiski tahan vampiiriks saada, sest see on ainus võimalus sinuga igaveseks kokku jääda. Ma juba tean, et see on valus, kuna mind on juba korra vampiir hammustanud. See on kohutavalt valus, kuid ma olen valmis seda kannatama. Ma ei karda. Ma tahan sinuga igavesti koos olla."

Annabelle suudles omakorda Patricku.

Elizabethi käed liikusid allapoole...

"Sa tõesti ei karda seda valu?" küsis Jules.

Patrick suudles ikka veel Annabelle'i.

Sam suudles uuesti Elizabethi.

,,Ei," vastas Mel.

Annabelle suudles kirglikult Patricku.

Elizabeth suudles Sam'i vastu.

Jules naeratas.

Patrick suudles kirglikult Annabelle'i vastu.

Sam suudles endiselt Elizabethi.

Mel naeratas vastu. ,,Sinu kord."

Annabelle näksas Patricku huult.

Elizabeth suudles innukalt Sam'i.

Jules hakkas rääkima. "Kui ma vampiiriks sain, siis sattusin ühte tugevasse klanni. Seal oli veel teisigi noori vampiire ning meie ülesandeks oli hävitada üks teine klann, mis oli meie omast poole väiksem. Meid oli täpselt 8, aga neid oli 4. Enne võitlust pandi juba taktika paika. Mina ja Victor pidime võitlema ühe tüdrukuga. Tema oli kauem aega vampiir olnud, aga mina ja Victor olime alles väga noored. See tüdruk tappis Victori kiiresti ja ma taipasin, et mind ootab sama saatus. Siiski üritasin ennast võimalikult hästi kaitsta. Loomulikult sai ta minust jagu, sest tal olid kogemused ning ta oli väga hea võitleja. Aga ma ei tahtnud ikkagi surra. Palusin teda, et ta mu ellu jätaks. Ta lubaski mul põgeneda ja sellest ajast peale on Roxie mu sõber olnud."

Patrick näksas omakorda Annabelle'i huult.

Ja Sam suudles Elizabethi.

,,Kelle klannis Roxie siis oli?" küsis Mel.

Annabelle tõmbas keelega üle Patricku kihvade.

Elizabeth tõmbas Sam'i lähemale.

"Neid vampiire ma ei tundnud," vastas Jules.

"Nämma," lausus Patrick.

Sam suudles ikka veel Elizabethi.

Mel naeratas. ,,Tahad järgmist lugu kuulda?"

Annabelle suudles uuesti Patricku.

Elizabeth suudles innukalt Sam'i.

"Jah," vastas Jules.

Patrick suudles Annabelle'i vastu.

Sam näksas Elizabethi huult.

Mel hakkas rääkima. ,,Aiden on alati mu sõber olnud alates sellest, kui ma laps olin. Ta oli kunagi mu naaber ja me mängisime kogu aeg koos, kuid kui ma 1.klassi läksin, ta kolis. Siiski käis ta meil tihti külas ja me saime kokku. Ta on alati olnud mulle suure venna eest. Peale minu sündi ei tohtinud ema aga rohkem lapsi saada, kuna juba siis sünnitusel peaaegu surnud, kui mina sündisin. Aga arstidel õnnestus ta päästa. Sellepärast pole mul ka õdesid ja vendi. Seitse aastat tagasi, kui mina olin viiendas klassis, jäi Aiden äkki kadunuks. Ta ei tulnud mulle enam külla. Isegi tänaval olid igal pool paberilehed, kus seisis, et otsitakse 18-aastast Aiden Blackmeri, kes 15.juuni ööl välja oli läinud ega tulnud enam koju tagasi. Teda otsitakse siiani, aga keegi pole teda leidnud. Siis läksin ma metsa, et teha mõned pildid loodusest ning ma nägin, kui üks blond siniste silmadega vampiir mu eemale tõukas ning ründajale kallale kargas. Hiljem ilmus ka Aiden, kuid järgmisel hetkel mäletan ma seda, et ma olin haiglas ja ta oli Roxiega minu juures. Ma sain teada, et ta oli Roxiega abiellunud ja Roxie tundus väga tore tüdruk. Muidugi ta ongi. Kuid enne, kui sa rääkisid mulle, mis Aidenist oli saanud, ei mõistnud ma, miks ta kodust ära pidi minema. Nüüd ma mõistan, miks ta ei saa kunagi sinna tagasi minna."

Annabelle suudles endiselt Patricku.

Elizabeth tõmbas keelega üle Sam'i huulte.

"Jah... vampiirid ei saa kunagi oma perekonna juurde tagasi minna," lausus Jules.

Ja Patrick suudles endiselt Annabelle'i.

"Magus," lausus Sam.

,,Sina oled nüüd mu perekond," ütles Mel. ,,Mul ei ole ju enam vanemaid."

Annabelle'i käed liikusid allapoole...

Elizabeth naeratas ning näksas Sam'i huult.

"Minul pole neid kunagi olnudki," ütles Jules.

Patrick suudles kirglikult Annabelle'i.

Sam näksas omakorda Elizabethi huult.

Mel puges Julesile kaissu. ,,Ma kuulaks nüüd jälle sind. Räägi järgmine lugu."

Annabelle suudles veel kirglikumalt Patricku vastu.

,,Kiisu," ütles Elizabeth.

"Pärast sinuga kohtumist olen palju õnnelikumaks muutunud. Enne seda olin ma peaaegu alati kurb ega tundnud millestki rõõmu. Ma hakkasin kahetsema, et palusin end aastaid tagasi ellu jätta. Inimestega ma ei suhelnud, aga vampiire ei sattunud ka eriti mu lähedusse. Toitusin alati loomade verest, sest ma ei suutnud inimesi tappa. Mõnikord jälitasin inimesi ja jälgisin neid eemalt, aga ma ei teinud neile midagi halba. Tahtsin neist paremini aru saada. Siis avastasin täiesti juhuslikult enda võime, aga ma tüdinesin ka sellega mängimisest üsna ruttu ära," rääkis Jules.

Patrick jätkas Annabelle'i suudlemist.

"Panda," lausus Sam.

,,Ma ei elaks seda üle, kui keegi su tapma peaks," ütles Mel.

Annabelle suudles omakorda Patricku.

Elizabeth naeratas.

"Mina ei elaks ka seda üle, kui keegi peaks sinu tapma," ütles Jules.

Patrick vaatas Annabelle'ile silma.

Sam naeratas vastu.

Mel naeratas ja rääkis järgmise loo. ,,Ka mina olen sinuga õnnelikumaks muutunud. Kui mu vanemad surid, langesin ma masendusse. Ma ei suutnud nende surmaga leppida, kuid lubasin endale, et elan edasi. Teadsin, et pean tugev olema, kuid ma ei suutnud. Nad meenusid mulle alati ja see tegi haiget. Siis kohtusin ma sinuga. Kõik muutus paremaks, kui sa olid minuga. Mu vanemad ei meenunud enam mulle nii tihti ning sa hoidsid alati mu tuju üleval. Sinuga koos olemine mõjus mulle hästi, mul ei olnud enam valus. Sa panid mu esimest korda üle pika aja naeratama, äratasid mu uuesti ellu. Sa hoidsid mu mõtted eemal valusatest mälestustest. Sa oled aidanud mul valuga toime tulla, sa oled alati minu kõrval olnud. Ja ma vajan sind. Sa oled täiuslik. Siiski mõtlen ma vahel, et ei ole sulle piisavalt hea."

Annabelle vaatas omakorda Patrickule silma.

Elizabeth silitas Sam'i nägu.

"Ära mõtle enam, et sa pole minu jaoks piisavalt hea, sest see pole tõsi," lausus Jules.

Patrick sasis Annabelle'i juukseid.

Sam suudles Elizabethi põsele.

Mel naeratas.

Annabelle silitas Patricku nägu.

,,Kallis," ütles Elizabeth.

Jules naeratas vastu.

Patrick kallistas Annabelle'i.

"Oled," lausus Sam.

,,Sinu kord rääkida," ütles Mel.

Annabelle pani pea Patricku õlale.

,,Sina," ütles Elizabeth.

"Mulle meeldib sulle otsa vaadata. Sa vaatad mind alati nii armsalt, et ma ei suuda pilku mujale pöörata. See on ka hästi nunnu, kui sa mõnikord punastad. Kuidagi nii inimlik. Magades oled samuti tohutult armas ning mulle meeldib sind läbi une rääkimas kuulda. Olen nii õnnelik, et sa just mind tahad. Kõige veidram on see, et sa ei karda mind üldse. Ma pole siiani sellega täielikult harjuda suutnud. Üritan ka praegu võimalikult palju inimeseste moodi käituda. Mind üllatab, et sa nii julge oled. Mõni teine inimene jookseks tagasi vaatamata minema, aga sina oled ikka veel siin ja riskid oma eluga. Ma võin ju ennast kontrollida paremini kui enamik vampiire ja tugev välja paista, kuid see ei välista riski. Pean sinu juuresolekul ikkagi väga ettevaatlik olema, et mitte sulle kogemata viga teha," rääkis Jules.

Patrick vaatas Annabelle'ile silma.

"Sina ka," ütles Sam.

,,Ma usaldan sind," lausus Mel.

Annabelle vaatas omakorda Patrickule silma.

Elizabeth silitas Sam'i nägu.