Dark Castle'i keskkool(Rollimäng)

Sam irvitas.

"Aga sa võid rääkida. See ei sega mu mõtlemist," ütles Patrick.

,,No ütle siis, mida me võiksime mängida," palus Elizabeth.

,,Räägi siis," palus Annabelle.

"Peitust," muigas Sam.

"Kas ma pean selle ise välja mõtlema?" küsis Patrick.

Elizabeth hakkas irvitama.

,,Mida sa siis arvasid?" muigas Annabelle.

"On ju halb mõte?" muigas Sam.

"Ma mõtlesin midagi sellist, mida ma lihtsalt kuulnud olen," muigas Patrick.

,,Mis teine valik oleks?" küsis Elizabeth.

,,Vahet pole," ütles Annabelle. ,,Räägi."

"Küsime üksteiselt erinevaid küsimusi. Kui me vastust ei tea, siis peab midagi riietest ära võtma. Aga õige vastuse korral saab selle jälle selga tagasi panna," ütles Sam.

"Üks väike lugu mu elust sobiks? Aga ma hoiatan, et see pole nii armas," lausus Patrick.

,,Tavai, mängime," nõustus Elizabeth.

,,Sobib," vastas Annabelle.

"Sina alustad," muigas Sam.

"Õues oli pime ja mina istusin oma maja ees pingil. Ma vaatasin üles taeva poole ja imetlesin tähti. Aga miski oli nagu muutunud. Ma ei tundnud sellest tegevusest enam sellist rõõmu nagu varem. Raske oli sellest tundest aru saada. Et mis nüüd järsku juhtus? Mõtlesin pikka aega ja siis sai järsku kõik selgeks. Ma mõistsin, et igatsen midagi. Või kedagi. Kuid olin täiesti kindel, et pole teda leidnud. Ma olin siis nii kurb ja arvasin, et jäängi üksi. Üritasin millelegi muule mõelda, aga mu mõtted olid ikka veel selle tundmatu juures, keda ma polnud leidnud. Ja siis paarkümmend aastat hiljem avastasin, et leidsin ta. Ning see olid sina," rääkis Patrick.

,,Mis aastal sa sündinud oled?" küsis Elizabeth.

,,See oli väga armas," naeratas Annabelle. ,,Räägi mulle veel midagi oma elust. Põnev hakkas."

"1990," vastas Sam.

"Kui ma juba vampiir olin või inimelust?" küsis Patrick.

,,Sinu kord," ütles Elizabeth.

,,Mõlemad sobivad," vastas Annabelle.

"Mitu hammast mul suus on?" küsis Sam.

"Siis ma räägin midagi oma lapsepõlvest," lausus Patrick.

,,32?" pakkus Elizabeth.

,,Ma kuulan," ütles Annabelle.

"Kõiki neid ei saa ju hammasteks lugeda," muigas Sam.

"Tegelikult ma ei mäleta sellest kuigi palju, aga mõningad hetked on mul siiski meeles. Olin umbes 6aastane poisike ning mängisime Addyga peitust. Tema kord oli lugeda ja mina otsisin endale head peidupaika. Kuid ma ei leidnud. Aeg hakkas juba otsa saama ning viimases hädas jooksin küüni, kus me loomade jaoks heinu hoidsime. Hüppasin siis heinte sisse ja lootsin, et Addy ei leia mind. Siis aga kuulsin, et ta sammus minu poole. Olin ennast korralikult heinte sisse ära peitnud. Ta ei näinud mind ja hakkas minema. Kuid just samal hetkel hammustas üks hiir mind varbast ning ma hakkasin valust karjuma. Ja sellest ajast peale kartsin ma hiiri," rääkis Patrick.

,,Ma unustasin," muigas Elizabeth ja võttis kampsuni seljast.

Annabelle irvitas. ,,Räägi mulle midagi oma elust vampiirina ka nüüd, sa said ju ka teismeliselt vampiiriks."

Sam irvitas.

"Aga see pole enam mingi nunnu jutt," lausus Patrick.

,,Mis aastal mina sündisin?" küsis Elizabeth.

,,Vahet pole, räägi ikkagi," ütles Annabelle.

"1991," lausus Sam.

"Aga ma jätan kõige hullema sellest loost ikkagi välja," lausus Patrick. "Kas nii sobib?"

,,Vale," vastas Elizabeth. ,,1992."

,,Ma ei karda," ütles Annabelle. ,,Sa ei pea midagi välja jätma."

Sam irvitas. "Mille ma ära võtan?"

"Ma mäletan siiani seda tunnet. Avasin oma veripunased silmad ja vaatasin enda ümber ringi. Kõik oli kuidagi nii võõras. Ma ei suutnud uskuda, et olen nüüd vampiir. Siis aga avastasin, et ma pole enam kodus, kuigi ema muutis mind seal. Nägin enda ümber vaid mingit metsa ega osanud midagi teha. Olin segaduses ning janune, aga peale minu ei tundunud metsas olevat mitte kedagi. Järsku tundsin mingit lõhna, mis ajas mu täiesti hulluks. Jooksin selle lõhna suunas ega suutnud enam millestki muust mõelda. Ja siis ma nägin ühte blondi ja sinisilmset tüdrukut. Ta oli peaaegu sama ilus kui sina, kuid ta oli inimene. Kui ta mind märkas, jäi ta kohe seisma ning vaatas mulle anuva pilguga silma. Ta kartis. Aga mina olin äsjasündinud vampiir, kellel oli metsik janu. Tormasin vägukiirusel tüdruku juurde ja imesin ta verest tühjaks. Tundisin ennast pärast seda väga halvasti. Ma ju olin emale lubanud, et ei tapa inimesi. Vandusin sellel päeval, et ei tapa enam kunagi ühtegi inimest. Kuid ma ei suutnud seda lubadust pidada..." rääkis Patrick.

,,Oma nahktagi näiteks," ütles Elizabeth.

,,Kas ma olen talle väga sarnane?" küsis Annabelle.

Sam naeratas ja võttis tagi seljast.

"Mitte väga sarnane," vastas Patrick. "Aga miks sa küsid?"

,,Ja sinu kord küsida ka," ütles Elizabeth.

,,Uudishimu," ütles Annabelle. ,,Mul on üks mõte."

"Mitu jalga on kümnejalgsel lehmal?" küsis Sam.

"Milline mõte?" küsis Patrick.