Elite Way School(Rollimäng)

Adam hakkas irvitama.

,,Mis sa nüüd irvitad?" küsis Nat.

"Kohe räägin," vastas Adam.

,,Ma kuulan," lausus Nat.

"See on tõsieluline lugu 17aastasest mässulise ja tõrksa iseloomuga Nat'ist, kes kasvas koos oma venna emmega. Nende lapsepõlv oli väga nukker, sest pärast ema surma pühendas nende isa, edukas politseinik Adam täiesti oma tööle ja jättis oma lapsed hooletusse. Isa tutvus noore naisega, kes tal pea segamini ajas ja nad abiellusid. Nad hakkasid elama kohas nimega: Bassein ja lapsed said korterid seifis ja külmkapis. Lastele, kes on harjunud kõike koos tegema, algavad argipäevad rutiinselt suudlemisega, millele järgneb joomine. Peni on korralik koer. Nüüd on tänu isa uuele elukaaslasele suhted lastega paranenud ja nad plaanivad kõik kokku kolida ja alustada kõike otsast peale. Ja lapsed on leidnud taas armastuse, mis neid kunagi oli hüljanud," rääkis Adam.

Nat hakkas täiega irvitama.
,,Aga mul ei ole venda ja mu isa nimi on hoopis William," irvitas tüdruk.

"Kui kahju," irvitas Adam.

,,Räägi nüüd midagi kurba," palus Nat.

"Ee... kurba... Saabas astus Pardile peale ja Part suri ära. Pardi vaim hakkas Saabast kummitama. Järgmisel ööl läks Saabas magama. Pardi vaim ja tema sõber Tutt tirisid Saapa pööningule ja lõikasid tal hekikääridega pea maha," ütles Adam.

Nat irvitas.
,,See oli naljakas ju," ütles ta.

"Juhtus jah," irvitas ka Adam.

,,Aga räägi midagi tõeliselt kurba, mis mind nutma ajaks," palus Nat.

"Sellega läheks raskeks. Ma tean ainult mingeid mõttetuid anekdoote ja muud jama," muigas Adam.

,,Mõtle," ütles Nat.

"Mõtlen," ütles Adam.

,,Ma ootan," sõnas Nat.

"Ma mõtlen," ütles Adam.

Nat ootas, et Adam midagi räägiks.

"Ma ei taha, et sa nutma hakkaks," ütles Adam.

,,Aga räägi ikka midagi kohutavalt kurba," palus Nat.

"Mitte väga kurba," ütles Adam.

,,Aga räägi siis," palus Nat.

"See on suht pikk jutt," lausus Adam ja hakkas rääkima. "Praegu ma istun siin, voodi ees maas. Mõtlen, mis oleks juhtunud, kui ma poleks lubanud sul lahkuda. Imelik on mõelda, et alles täna hommikul oli kõik endine. Sa tulid mulle külla ning ma tervitasin sind uksel suudlusega. Me läksime minu tagaaias olevasse basseini ujuma. Sa pritsisid mind veega, kuigi sa teadsid, et see mulle ei meeldi. Ma ei pannud seda pahaks, sest olin liiga armunud. Peale seda istusime lihtsalt murul, võtsime päikest ning rääkisime. Sa ütlesid mulle, et ma olen selline poiss, kellega koos vananeda võiks. Ma ei osanud midagi vastata ning punastasin. Kuid siis ma nägin teda. Ta kõndis tänaval ning ma ei suutnud oma silmi temalt pöörata. Mu südamest käis imelik värin läbi. Sa rääkisid midagi, mida ma ei kuulnud. Siis sa tõusid püsti ning ütlesid, et pead lahkuma. Sa lubasid õhtul tagasi tulla ning suudlesid mind siis hüvastijätuks. Ja sa läksid. Õnneks mitte igaveseks. Ma kõndisin maja poole, pilk aina tänaval, kus ta enne kõndinud oli. Ma otsustasin köögis kohvi teha. Vaevalt jõudsin vee keema panna, kui kuulsin uksekella. Ma jooksin avama ning ta seisis ukse taga. Ta rääkis midagi sellest, et kolis just siia ning tahtis end tutvustada. Ma sulasin ainuüksi ta silmadesse vaadates. Kui ma toibusin, küsisin temalt, kas ta kohvi sooviks. Ta nõustus ning nii me läksimegi koos kööki. Ta võttis istet minu lemmiktoolil ning mina istusin tema kõrvale. Peamiselt rääkis ainult tema, mina aga sulasin jällegi. Lõpuks avastasin ma, et ma polnud kohvist ühtegi lonksu võtnud ning see oli ära jahtunud. Ma võtsin ta kruusi ning pesin selle kraanikausi juures puhtaks. Järsku tundsin ma, kuidas ta soe hingeõhk mu kuklasse puhus. Ma pöörasin ümber ning ta sinised silmad olid veel kenamad kui enne. Me ei rääkinud midagi. Lihtsalt seisime seal vaikuses ning äkki ma suudlesin teda. Siis kaotasin ma ajataju. Järsku kuulsin su häält. Sa karjusid midagi. Ma tõmbusin temast kiiresti eemale ning vaatasin sulle ehmunult otsa. Tema ütles, et peab minema. Me jäime kahekesi. Õhus oli tunda pinget. Ma proovisin rääkida, kuid sa peatasid mind. Ma kuulasin vaikides sind, kuni sain kõnevõime tagasi. Ma proovisin asja seletada, kuid asjatult. Sa olid liiga vihane. Ma proovisin sind suudelda, kuid sa tõmbusid tagasi. Sa ütlesid, et vihkad mind ning lahkusid siis. Ma läksin akna äärde, et vaadata, kuidas sa minema kõnnid. Nüüd ma siis istungi siin. Üksi. Laua peal on arvuti. Lahti on uudistelehekülg suure pealkirjaga: 17-aastane tüdruk hukkus raskes autoõnnetuses."

,,Sa ei petaks ju mind päriselt?" küsis Nat kurvalt.

"Ei. See oli kõigest jutt," vastas Adam.